Yana Toom: tean, mis on raske aeg, mis on vaesus. Olen olnud nii ääre peal, et kohe-kohe lähen kerjama

Europarlamendi saadik Yana Toom (54) ütleb, et enam ei võta ta kriitikat hinge. Raskused on väärt kogemus, sest õpetavad enda eest seisma. Ta räägib, kuidas …

… aeg karastab

Venemaal pole sul muud võimalust kui jalaga vastu maad põrutada ja suu lahti teha. Näiteks? Ma olin noor, abielus ja selline suht preilikene. Ämm saatis mu poodi, ütles, too juustu. Elasime järve kaldal, läksin läbi metsa, oli külm, tuiskas. Marsin poolteist kilo­meetrit ja astun poodi. Seisan juustuleti ees, müüja istub ja lahendab ristsõnu. Ma seisan ja ootan, tema istub häirimatult. Ütlen: kuulge, tahaks juustu osta. “Te ju näete, et olen hõivatud,” lõikab ta mulle vastu. Mina puhken nutma, jalad on märjad, mul külm, olen väsinud, lapsed kodus ootavad. Ja ma saan sõimata! See on pisiasi, aga on meeles, ja nii õpidki räuskama, enda eest seisma ja oma õigust nõudma. Selline suhtumine pole ainult vene eripära, ka eestlaste seas leidub seda.

Ma olen pidevalt kultuuride­vahelises konfliktis. Mu eesti rahvusest ema sööb alati ära kõik, mida pakutakse, isegi kui ta ei taha ja talle ei maitse, ikka ütleb: “Aitäh, väga maitsev oli.” Venelasest isa aga ütles, et noh, kas sool sai otsa? Temapoolsed sugulased võisid südamerahuga öelda, et “selle soenguga oled sa koledaks muutunud” või “ohoo, sa oled juurde võtnud”. Need on kultuuride­vahelised erinevused ja neid mõistes teed oma elu kergemaks.