Kooliminek, et pääseda lasteaia unetunnist; suvevaheaeg, et pääseda koolist; lõpuaktus, pulmapäev, lapse sünd; maailmareis, ametikõrgendus, elupaiga ja partneri vahetus; terveks saamine, lotovõit, parlamendi­valimised – ah, palju on päevi, mis elu parandaks, koguni nõnda, et riigikogus vastu võetud seadusega mõne loodusseaduse ära muudaks. Siis lõpuks saan mina ka muutuda! Kõige käepärasem lubadustepäev on aastavahetus: vaat 1. jaanuarist jätan maha halvad asjad ja kahtlased kombed.

Lapsed muidugi ootavad kingitusi, kingitusi, kingitusi. Nad on valmis isegi oma tuba koristama ja mõne lühema salmi ära õppima. Ammugi on allameetrimehed saatnud Lapimaale Jõuluvanale kirja, mille sisu ei saa petujõuluvana teada, või siis arvab ta soovinimestiku liiga pikaks. Ja nõnda võivad jõulupakist kooruda täiesti valed asjad, nagu uhkest üleelusuurusest lepalinnumunast koorub käopoeg. Jah, meie ootustel on kombeks täituda tihti hoopis teisiti, kui arvatud, või selgub varsti, mida poleks tasunud soovidagi, sest see pole see. Kui sügavamalt järele mõtelda, siis asine see pole mitte kunagi see.

Niisiis on detsember ootuste ootamise aeg, jõuludeks valmistumine. Suurpuhastus, keetmine ja küpsetamine, kinkide ja vastukinkide hankimine, külaliste vastuvõtu ja küllamineku kalendaariumi paikapanek koroona kiuste. Luterlased tunnevad jõulukuud kui advendiaega, nende ootus on Jeesuslapse sünd. Kes tuleb ja ütleb: Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab (Jh 14, 27). Selle kirjakoha üle võiks pimeda aja südames mõtiskleda elava tule valgel. Materialismist mürgitatud maailmas mõtelda südamerahu saavutamisest on õige ja meie kohus. Peavoolumeedia, peavoolumoraal, sallimatud kõigesallivuse sallijad, piiritu ülbuse ja omakasu eksponeerimine võib vabalt jääda meist igaühe läve taha. Vabalt võime jätta võimendamata valed, paljundamata pahelised väljaütlemised, vabalt võime luua endale vaikuse oaasi. Aga see nõuab julgust. See nõuab mehisust. Sirgeselgsust ja selget teadmist, et meil on õigus taanduda ülesköetud mass­mõtlemisest.

Kõik, mida teed, teed iseenesele. Võib-olla see ongi peamine, mida inimesel on tarvis mõista.

Huvitav, et piibel ütleb 64 korda ära karda! ning 43 korda ärge kartke! Piibel räägib rõõmust, mida kogeb inimene, kes on üles leidnud hea ja kurja tundmise puu omaenda südames. Kõik, mida teed, teed iseenesele. Võib-olla see ongi peamine, mida inimesel on tarvis mõista.

Eestlased on jõuluusku rahvas, jõulupühad on ainus püha, mis nii või teisiti puudutab pea iga südant. Mida oodatakse kui pimeduse pööret valguse poole. Ehk on selle püha eelistuse põhjuseks tõsiasi, et Jõululapse sünni läbi usume rahvuse uude algusse.

Õigeusklike kõige püham püha on ülestõusmispühad, mis ehk tuleb sellest, et nad usuvad lunastuse ligiolekusse. Näib, et venelased usuvad, et nemad ongi maailma lunastanud, miks nad muidu on teinud teisest ilmasõjast rahvusliku müüdi ega saa sellest välja. Kaks rahvast kõrvu siin Maarjamaal, üks on enda meelest kõige paremal viisil juba toiminud, ja teine on väga vana rahvas küll, aga usub endal olevat kõik alles ees.

Jõululaps tuleb igal aastal. Siis kui Sõna saab lihaks. Ja ikka ei ole tal paika üle­rahvastatud Petlemmas, kus toimetatakse rahvaloendust. Kas tema on juba üle loetud? Laudaloomade soe hingeaur ümbritseb lapsukese aset sõimes. Ülal taevas särab Taaveti täht kustumatult kolmandat aastatuhandet.