Oktoobri keskpaik, kell on 10. Romantiliselt maherohelise maja õuelt, mis asub Pärnu jõest mõnisada meetrit eemal tupiktänava otsas, kostab Tanel Lilleste (33) tugev hääl. “Leidke üles see, mida te päriselt elus teha tahate, ja siis lähebki kõik vingelt,” soovitab ta. Kuulajaid on paar­kümmend, terve Pärnu kolledži turismi eriala teine kursus on tulnud teada saama, kuidas kuurortlinnas, kus suur osa toitlustusasutusi sulgeb klientide puudusel talveks uksed, on õnnestunud lahedalt vee peale jääda.

Pärnu esimese koduresto ärimudel on selge: argipäevased lõunasöögid, mille hulgas särab lõhekauss, pluss õhtused üritused seltskondadele, kes peavad lugu toidukultuurist. “Meile võib tulla oma seltskonnaga kokkama, aga pakume ka ise kokanduslikke õhtuid – näiteks kui Facebookis välja hõikasime, et tulemas on sinimerikarpide õhtu, oli see kahe tunniga välja müüdud,” räägib Evely. “Inimesed olid võlutud – kas tõesti võib lõpuks sinimerikarpe süüa nii palju, kui isutab? Koos leidsime, et 750 grammi sinimerikarpe inimese kohta on piir, edasi tekib juba küllastus.”

Pererahvas on mänguline – kas või õue sooja kümblustünni serveerivad nad gurmee-eine, kui soovi on!

Aga isegi rohkem kui maitsetest räägitakse Pärnu peal legende siinsest külalislahkusest.