Veidrikust šansoonilegend ja tema eestlannast muusa pelgasid argipäeva nagu katku

Georges Brassensi nimi ei vaja Prantsusmaal tutvustamist. Tema laule kuuleb raadiost, tema luule on kohustuslik lektüür kooliõpikutes. End kitarril saatnud šansoonilaulja truu kaaslane oli läbi kolme aastakümne eestlanna Joha Heiman.

Brassens kutsus oma südamedaami muude hüüdnimede kõrval ka Jumalannaks ja Läänemere Nümfiks. Kuid viimaks jäi siiski peale Püpchen – nukuke. Kes oli too väikest kasvu daam, keda ikoonistaatusesse tõusnud prantsuse muusik nii väga armastas?

Joha Heiman sündis 1911. aastal ja kasvas üles Tallinnas, tema kodus räägiti eesti keelt. Joha ema suri sünnitusel ning isa, pillaja ja naistelembene, abiellus peatselt oma lahkunud naise õega. 19aastaselt siirdus Joha Pariisi, kus teda ootas ees tema tädi. Olles kohapeal õmblemist õppinud, otsustas isepäine neiu hoolimata pereliikmete keelitustest Prantsusmaale jäädagi. Leiva teenimiseks hakkas ta saksa keele eratunde andma ning tegi õmblustöid.

Mõne aja pärast tutvus eestlanna šveitsi-itaalia päritolu Jean-Paul Ruskonéga, kellega ka abiellus. Aasta hiljem sündis perre poeg. Kuid abikaasa sattus sõja ajal vangilaagrisse ja sealt naastes polnud ta enam toosama mees, kes oli olnud varem. Katsumused olid Ruskoné muutunud karmiks ja hoolimatuks, nii naise kui ka lapse vastu. Peatselt õnnestus Johal soovimatu abielu lahutada.

Vaid üks pilk

1940. aastail oli Georges Brassens veel vaene ja tundmatu laululooja. Kogemata olid Georgesi ja Joha teed ristunud juba korra varemgi – sõja alguses ühel väikesel Pariisi tänaval: Joha märkas metroo ees tumedasilmset meest, kes teda pilguga saatis. Kuid naisest tunduvalt noorem Georges ei söandanud tookord tundmatut kaunitari kõnetada, ja nii see jäi... Kuni ühel ilusal päeval, juba sõja lõpul, viis saatus nad uuesti bulvaril kokku. Pilgud kohtusid taas – ning sellest alates ei lahkunud Georges ja Joha teineteisest enam kunagi.