Arkadi Popov koroonakevadest: Eestil läks täpselt nii, nagu pidi minema

Ammu pole sellist asja olnud! Sõbrad-tuttavad küsivad kohtudes ikka: „Kellest sa praegu kirjutad?” Ootavad vastuse ära ja noogutavad: põnev. Aga seekord?

„Sa räägid Arkadi Popoviga? Issand, kui sümpaatne mees!”

„Popov? Küsi kindlasti, millal see jama läbi saab!”

„Nii normaalne tüüp! Hea, et meil oli selline võtta!”

Rõhk sõnal „meil”. Tom Cruise läheb, lõõbib ta abikaasa Anžela, kui Arkadi sätib end poodi ja tõmbab nokkmütsi silmini. Pärast kevadet, kui Popovist sai terviseameti kriisistaabi hädaolukorra meditsiinijuht, astuvad talle ligi võhivõõrad inimesed, et kiita.

„Ma olen siiralt tänulik!” hüüatab Arkadi. „Aga see tähelepanu... See polnud üldse minu eesmärk, pigem väljapääsmatu kasutegur!” Koorem tema õlul pole kerge: kuidas läheb Eestil sügisel? Aga talvel?

Kui septembri alul räägime, on Arkadi vana rahu ise ja valmis „teiseks laineks”. „Väike lootus oli, et viirus suve jooksul kaob, sest ta käitub nagu sesoonne haigus ja kardab päikeselist ilma. Aga meil Eestis pole seda päikest ka nii palju... Nüüd inimesed tulevad puhkuselt tagasi ja lapsed sotsialiseeruvad. Minu isiklik kogemus ütleb, et kui minu lapsed käisid koolis, siis september oligi alati viiruste kuu.”

Olgu, kannatame ära teise laine – aga pärast seda?

„Lainetena ta kahjuks käib,” säilitab Arkadi oma zen’i.