Kohe kui Kihnu randuda, on seda energiat tunda. Mõnda külalist joovastab see niivõrd, et nad tunnevad vajadust ka päriselt joovastavaid jooke juua ning unustavad muudki piirid. Sest politseid siin pole ja piiriks on vaid meri.

Kui aga vaadata distantsilt, on Kihnu olukord nukker – Mark Soosaare ägedate dokumentaalide ajal 80ndatel elas siin üle 700 inimese, praegu vaid 350. Ülikooli lõpetanud noortel pole siin väljundit, kuigi koroonajärgsel kaugtöö ajastul võib ehk kihnlasi juurde tekkida.

Siiski, praegu veel leidub neid, kes Kihnu elustiili ja traditsiooni edasi kannavad. Körditaskus on mobiil ja köögis nõudepesumasin, ent üldplaanis on kõik enam-vähem endine. Kihnu on nagu oaas turutasandatud maailmas, kus kõik kasutavad samu brände, kuulavad sama muusikat ja mõtlevad samu mõtteid.