Need laulud polnud ühe kavana veel kunagi kõlanud. „Ma siis laulsin seda kolmandas isikus: „Eestlane oled ja eestlaseks jääd”. Seda soovitasin ükskord Valgas kontserdil ka Tanja Mihhailovale, kui ta sama asjaga hädas oli,” pajatab Volkonski nüüd, rohkem kui 30 aastat hiljem, kuidas ta veidrale olukorrale lahenduse leidis.

Tunne, mis valitses, oli ülev. Ka seda mäletab laulja senini.

Tartu muusikapäevad said alguse 1979. aastal, ametlikult Tartu ülikooli rahvaste sõpruse päevade nimelise ürituse raames. Nõukogude aja omapära oli selles, et eraisikutel omal initsiatiivil ja soovil mingit üritust korraldada ei lubatud. Tollal otsustas riik, millised muusikastiilid sobivad avalikult esitamiseks ja millised mitte. Kõik avalikud üritused pidid toimuma ühel või teisel viisil ametlike riiklike institutsioonide kaudu ja heakskiidul.

Kui Tartu ülikooli üliõpilased Riho Illak, Rein Lang, Erki Berends ja Jaan Habicht otsustasid 1979. aastal ikkagi oma rokifestivali korraldada, teadsid nad, et seda tuleb serveerida kui riigivõimu toetavat üritust ja ajada asju kommunistliku noorteühingu kaudu. Vastasel juhul poleks pikka pidu olnud. Nüüdisaegsemat muusikat pakkuvad festivalid oli riigivõim ära keelanud: nii oli läinud 1960. aastatel Tallinna džässifestivali ja ka 1970. aastatel Viljandi rokifestivaliga.

„Ütlesime siis, et pakume mujalt NSV Liidu ülikoolidest rahvaste sõpruse päevadele tulnud delegatsioonidele võimalust kuulata, milline Eesti muusika hetkeseis on,” meenutab tollal kolmandal kursusel ajakirjandust õppinud Erki Berends.

Kutsuti kohale ka Moskva muusikakriitikud, kes koju naastes kiitsid Vene ajakirjanduses muusikapäevi taevani. Ja kui juba Moskvast tulid kiidusõnad, polnud järgmistel kordadel enam ühelgi Eesti võimumeestest suurt midagi üritusele ette heita.

Tornaado epitsentris


Ametliku nimega Tartu muusikapäevad – rahva hulgas levimuusikapäevad või lihtsalt musapäevad – olid festival, kus eksperimenteeriti, jämmiti, katsetati uusi kooslusi, millest jäi nii mõnigi ka edaspidi tegutsema. Teisi selliseid võimalusi oma igapäevasest tegevusest erinevat muusikalist väljendusviisi proovida peaaegu et polnudki. Osalejate ampluaa oli laiemast laiem: Erkki-Sven Tüürist ja laval performance’i korraldanud Sepapoistest punkansambel Velikije Luki ja Silvi Vrait Blues Bandini. Tartu muusikapäevad said seetõttu erakordselt populaarseks, seda nii muusikutele ägeda kokkusaamiskohana kui ka publikule.

1988. aastal, ajal, mil laulev revolutsioon hoo üles võttis, toimusid Tartu muusikapäevad kümnendat korda. „Tahtsime seda tähistada juubeli vääriliselt,” jutustab Berends. Varem oli ürituse põhitoimumiskoht olnud Vanemuise kontserdisaal, kuigi kontserte oli korraldatud ka vabas õhus Tartu kesklinnas. Kuid Vanemuisesse ei mahtunud seekord kõik tahtjad mitte kuidagi ära.

„Meil tuli seetõttu mõte minna lauluväljakule. Kartsime siiski natuke, kas nii palju inimesi ikkagi kokku tuleb, et lauluväljak rahvast täis saaks,” mäletab Berends. Nagu aeg näitas, polnud sel murel mingit alust.

Kumu sellest, et esitusele tulevad mingid Alo Mattiiseni isamaalised laulud, oli inimeste hulgas laiali läinud.

Edasi lugemiseks: