Eva Luigas: astusin ihualasti kaalule, sest ka sulgkerge siidpesu mõjutab kaalunumbrit tohutult. Hoidsin hinge kinni ja suunasin pilgu tabloole...

Suurema osa elust pole mul kehakaaluga mingit probleemi olnud. Olin teismelisena peenike nagu makaron. Kui noore naisena polnud mul pesu sisse justkui midagi panna, siis ükskord saabus aeg, kui kogu see kenadus ei tahtnud enam pesu sisse ära mahtuda.

No hästi, hakkasin number suuremat pesu kandma. See, et silmad peavad riiulitelt numbrimärki 40 ehk M–L otsima, pole asi, mille pärast tasuks krokodillipisaraid valada. Aga suuremat kui 42 käsi tõrgub ostmast. Mida siis teha? Kas ma tõesti peaksin hakkama mingeid dieete proovima? Paraku on kaalu langetavate toitumiskavade lugemine ääretult masendav. Hommikusöök – tass suhkruta musta teed või kohv ja võileib munaga, ilma võita. Jube, tahan cappuccino’t! Edasi ei lähe asi sugugi paremaks: vahepala – 3 parapähklit või 10 mandlit või pool õuna. Ei kõla just ahvatlevalt.

Mulle meeldib süüa teha, ma oskan süüa teha, ma ei taha süüa tehes midagi normeerida ega kaaluda (ja ka ennast mitte kaaluda) ning mulle meeldivad suured lauanõud. Mulle meeldib ilus, mõnus ja maitsev elu ning see ongi lõks, mille tõttu olen märkimisväärselt paisunud.

Eks ma olen proovinud ennast pisut piitsutada.