Olin printsess, kes alguses päriselt kohmetus ekraanilt meeste väljaütlemisi lugedes. No näiteks kui keegi tahtis ilma suurema sissejuhatuseta külla tulla, juba uksel riidest lahti võtta, rindu suudelda või – hoidku jumal selle eest! – nabast altpoolt limpsima hakata. Juba ekraanil tundus see liiast, rääkimata tegelikust elust! Tinderdama hakates olin kroonilises puudutuse- ja tähelepanunäljas ning tasalülitatud oma pikas, väliselt kõik-on-suhteliselt-okei kooselus.

Ühel heal päeval otsustan, et on aeg elus midagi natuke huvitavamat ette võtta ja teen kõige tuntumasse tutvumisrakendusse Tinder konto. Oma näo, nime ja vanusega. See on muidugi üsna julge samm, arvestades seda, et lahkuminekuotsus pole veel lõpuni küps. Tagasi vaadates tundub, et „tegin Evelini” ehk siis olin piltlikult öeldes valmis suudlema katuseterrassil tantsupartnerit, kes, nagu lähemalt uurides selgus, polnudki seaduslik kaasa.

Edasi lugemiseks: