Isegi ei oska öelda, nii on olnud juba lapsepõlvest saati. Ma ei näe seal midagi vajalikku enda jaoks. Ükskõik mis raamatut ma lugema hakkan, ma juba tean, mis sealt edasi tuleb. Et kas tuleb esimene, teine või kolmas variant.

Isegi kooliajal eksamile minnes lugesin ma igast ainest vaid ühe pileti. Siis tõmbasingi kolmel juhul kahest sellesama loetud pileti. Kas lollakal tõesti vedas või on Morsk, kurat, selgeltnägija? (Naerab.)

Aga lugeda kasvõi selleks, et teada saada teistest kultuuridest või ajaloost? Sa ju ei pruugi ära aimata, kuidas mõtleb budistlik munk või šoti merekapten 18. sajandil?

Samas võib küsida: miks ma peaksin teadma, kuidas nad mõtlevad või mõtlesid, mis see mulle annab? Ju neil oli oma ajas ja kohas vaja niimoodi mõelda, aga mida ma selle teadmisega nüüd peale hakkan? Mul on oma elu ja igapäevategemised ja ma ei jõua nii palju infot vastu võtta.

Teen tööd ja siis, kui kopa ette viskab, lähen reisile. Selle naisega, kellega parasjagu koos elan. (Naerab.) Haaran ujumispüksid ja hambaharja kaasa ja kõik.

Jaga
Kommentaarid