Lehte Hainsalu: oska märgata krooni oma abikaasa peas. See on abielu seadus
Kaanel on Piibeleheneitsi oma Printsiga käsikäes; nende üle kummub valgete kellukatega vars nagu uhke väravakaar. Tüdruk loeb esimeselt leheküljelt üsna ladusalt: Öö läbi, õhtust hommikuni, oli valanud vihma nagu oavarrest. Maapind oli ligunenud pehmeks, puud, põõsad ja kõik rohuliblekesed olid kaelani märjad.
Kaanepilt seisab ta silme ees uneski. Valged kellukad on nii maja uksel kui noorpaari peakatteks, sakiservad neiul alaspidi ja peiul krooni peal ülespidi; ka varrukad meenutavad kellukaid. See loob aimduse vajalikust kooskõlast inimeste ja nende kodu vahel, ehkki tüdruk seda sõnadesse panna ei suudaks, ta on alles tillu, ei käi veel kooliski. Ta leiab raamatu tagakaanelt kirjaniku nime, kuid ei oska seda hääldada, ta ei tea, mis täht see z niisugune on, arvab, et küllap a. Kitzberg on mingisugune sakslane, et küllap on tegemist tõlkega, miks muidu on kirjutatud A. Kitzbergi järgi.