Suhtemudel, kus emme koob-koristab ja issi vaatab vutti, peaks laste kasvades asenduma osapoolte võrdsust eeldava partnerlusega. Kolme lapse emana arvan, et naise iseseisvuse vanuses üle 50 määrab töö, mis pakub rõõmu, ja sellele sõltumatusele tuleb alus panna juba 20–30aastaselt. Isegi kui sel ajal võivad tunduda lapsed ja pere ainutähtsad. Soodustab ju emapalk riburada laste sündi ja aastaid kodus olemist.

Ajakirjas on fotosari imetavatest emadest, mis on meie kummardus emadusele ning sidemele, mis imetades tekib ema ja lapse vahel. Tean omast käest, et imetamine on ilus kogemus. Ometi kõikidel naistel see ei õnnestu üleüldse või ei kesta pikalt. Jäägitut lähedust saab luua ka muul moel. Olen näinud imelisi armastuslugusid ka lapsendatud lastega. Mõtlen, et ema ja lapse vahelise suhte kirjeldamiseks sobib tegutsemisjuhend lennukatastroofi ajal. Kõigepealt peab ema hapniku­maski pähe saama, nii suudab ta päästa lapse.

“Olen tuuleveskitega võitlemisest väsinud, peaksin oma vanuses istuma kodus, maalima-tikkima ja kassiga mängima, aga veel ei saa,” ütleb misjonär Nelli Kalikova. Kes ei teaks tema võitlust aidsihaigete abistamisel, küll aga ei teata hinda, mis ta pidevalt tulejoonel tegutsedes oma tervisega on maksnud.

Kersti Kreismann on meie aja üks armastatumaid naisnäitlejaid, kes on ajakirjas avanud end meie aja ühele lemmikajakirjanikule Margit Kilumetsale. Kersti räägib kalli elukaaslase, elu armastuse kaotusest ja üksindustundest. “Äng on üle läinud ja Kersti elu on vajunud mõnusasse rutiini,” tõdeb Margit ja lisab: “On suur tarkus: olla paigal, kui edasi ei saa, aga hakata minema, kui selleks võimalus antakse.” Jah, elu tuleb usaldada.