"Ennevanasti oli jaanipäev see püha päev, mil imed võisid sündida. Uuemal ajal on küll kombed säilinud, kuid kaotanud oma loomise väe. Siiski puudutab suvise pööriaja looduse looming ka kõige asisema närvikavaga inimest," usub Lehte Hainsalu.

Jaan oli karja edenemise püha, kuid oluline päev ka põlluviljadele. Kuhu ulatus jaanitule helk, sinna jõudis ka võluvägi, sestap pandi tõrvapütt ridva otsa. Kuhumaani ulatus kiikujate pilk, seal kasvasid viljad vägevaks, sestap tehti kiigeaisad pikad ja kiiguti üle võlligi. Läbi õhu liikumine kosutas kiikujate tervist, nagu ka läbi lõkkesuitsu hüppamine ja näopesu jaanikastega. Jaaniööl sai kokku nelja ürgelemendi vägi – õhk, tuli, vesi ja maa. Kiiged raiuti ju veesilma lähedale ning jaanikule mindi jala, paljajalugi. Ehk küll on tuntud ka rahvalaul Jaan läheb jaanitulele, mihuke Jaani hobune?Küllap läks too Jaan teise külla endale pruuti kaema.