Olen alati pidanud end pisut teistsuguseks inimeseks kui teised. Kas just otseselt paremaks, aga mõnes mõttes mõistlikumaks. Ma ei ole jooksnud lühiajaliste trendide järele, ei ole mulle meeldinud kuld ja kard ning teemandid pole minu meelest sugugi tüdrukute kõige paremad sõbrad. Mõttetud kivid, millel on väärtust vaid siis, kui piisav hulk inimesi sellesse tulihingeliselt usub. Kui aga usk kokku kukub ja nälg silmanägemist võtma hakkab, võid vabalt kõige oma teemantidega surnuks kõngeda, sest kõhtu need ei täida ja koda soojaks ei küta.
Kui abikaasa mulle kunagi 30. sünnipäevaks kuldketi kinkis, nutsin ahastusest enda ümber järve. Mida kõike vajalikku oleks ta selle keti asemel võinud hankida. Me oleksime lõpuks võinud ehitus­poest elutuppa normaalse tapeedi osta!