Ärkasin ühel suvehommikul umbes poole nelja ajal suvilas meeletu uksele tagumise peale. Terve maja värises. See polnud ka muidugi mingi ime, sest maja ehitas mu isa 70.–80. aastatel, kui mingeid materjale võtta polnud. Kutsun seda onni hellitavalt kolme põrsakese majakeseks. Sel mälestusväärsel hommikul aga tundus, nagu keegi raiuks hullunult kirvega uksepiita. Löögid kõlasid kõrvulukustavalt.