Ajakirjalood
06.05.2020, 22:18

Eva Luigas: ma polnud kunagi enne nii suurt hirmu tundnud – keha kattus külma higiga, veri tõusis pähe ja hetkeks isegi minestasin

 (1)
Aeg on selline, et koroona­epideemiast ei saa üle ega ümber. Ausalt öeldes ei tahaks sellest ju üldse kirjutada, sest ümbritsev inforuum on viirusejutte tiinelt täis. Teisest küljest jälle oleks imelik teeselda, justkui poleks midagi juhtunud ja elu veereks lõbusalt nagu muretu hernes.
Eva Luigas
Eva Luigas.
Eva Luigas.
Illustratsioon Ed Labetski

Ärkasin ühel suvehommikul umbes poole nelja ajal suvilas meeletu uksele tagumise peale. Terve maja värises. See polnud ka muidugi mingi ime, sest maja ehitas mu isa 70.–80. aastatel, kui mingeid materjale võtta polnud. Kutsun seda onni hellitavalt kolme põrsakese majakeseks. Sel mälestusväärsel hommikul aga tundus, nagu keegi raiuks hullunult kirvega uksepiita. Löögid kõlasid kõrvulukustavalt.

Kommenteeri Loe kommentaare (1)