Kui jõudsime mu tehtud tarte tatin´ni, hargnes vestlus juba koroonast erinevatel teemadel. Tuli jutuks, et kuidas koolis siis õpilastel asi viimasel ajal käib. Selgus, et tööõpetuse tundides on ikkagi nii, et naised heegeldavad ja keedavad ja poisid viilivad ja saevad. Kuidas siis sellest peaks aru saama: kas naised on mõeldudki käsitöötundides end sellisel kujul ette valmistama, et nad ei saagi drellpuuri kätte võtta ja sealt välja tulistada seda tulist jutti, mis ristpeaga kruvi igasse kuivanud seina sisse rammib? Kas noormees ei saagi omandada oskusi, mis kuumale pannile kummardudes ta nägu punaseks moondaks?

Ammu on oodatud, et toimuks ühiskonnas mingi õigluse mõõgaga raiutud olukord, kus kõik muutuks võrdseks. Seda juttu on lõpmatuseni kedratud inimeste peades, kes istuvad kohvikus, vunts viltu ja seelik kortsus, ja mõtlevad, kuidas see võiks toimuda nii, et meie elu oleks võrdne.
Mis asi see võrdsus aga on, sellele ei oska keegi arukas inimene mingitki vastust anda. Nii palju kui mina mäletan oma elust ja nii palju kui olen lugenud raamatutest, pole ma kunagi sealt suutnud välja lugeda, et naiste elu on meie euroopaliku elukorralduse juures olnud ahistav. Isegi nõukaajal mitte. Juba antiikkirjandus kirjeldab naisi kui jumalusi. Kogu vanakreeka ja ka rooma kultuur elab ainult naiste kultuse peal. Keskaeg oma Maarja kultuses, rääkimata renessansist – naised on olnud tegelikult kogu maailma kese.

"Mulle meeldib see aeg. See on erakordne. See jääb igaveseks meelde," sõnab Hendrik Toompere.

Neile on antud võimalus olla see kese, aga tuleb mõista, et ühiskond pole alati olnud võrdne. Talupoja elu oli nagu väikse OÜ pidamine: naine oli selles firmas osanik ja töötas nagu loom. Nagu tema meeski. Alles hiljem, siis kui tehased tehti, tuli võimalus, et kuna oli palju rahvast, kellel maal tööd polnud, said nad minna linna peale hulkuma ja tööle. Sel ajal tuligi ühiskonnas see idee, et peaks naised ka kodudest välja kangutama ja avalikule tööle sundima – saaks nendelt ka elumahlad välja pigistada, mis tilguks siis kui sidrunimahl tilk tilga haaval vabrikandi hommikuse mahlaklaasi sisse.

Ma ei mõista nende aktivistide juttu, kes seda tüli meeste ja naiste vahel pidevalt õhutavad.

Valimisõigus oli ju ka kunagi kokkuleppeliselt vaid meeste osa, sest nemad vastutasid kogu koduvälise elu eest, käisid sõjas, et kaitsta oma kodu, ja langesid, kui sarmaatlase mõõk kõri läbistas. Mis aga ei tähendanud seda, et naistel poleks olnud mingeid õigusi avalikus elus kaasa rääkida. Nüüd, praegusel ajal ongi õieti imelik kuulda selliseid jutte jälle ja jälle, et naisi kuidagi ühiskond ahistab. Maksab vähem palka? Millal, kus ja kellele? Ma ei mõista nende aktivistide juttu, kes seda tüli meeste ja naiste vahel pidevalt õhutavad. Ajuti tundub mulle, et need inimesed elavad vist ikkagi veel 18.-19. sajandis, sest kogu see retoorika, et naisi sunnitakse kodus olema ja putru keetma ja lapsi väntsutama, on kindlasti elus kogenematute inimeste jutt.

Koroonakriisi ajal on õnneks kõik mõttetud teemad päevakorrast kadunud ja inimesed saavad hetkeks maitsta päris elu vilju. Ma mõtlen selle all sotsiaalse sigrimigri kadumist ja pseudoteemade tühjaks vajumist.

Millises maailmas me siis nüüd elame?

Elame sellises maailmas, kus tsivilisatsioon meid endiselt kaitseb, kuid tegelikult oleme oma sotsiaalsete suhete poolest paisatud 120 aasta tagusesse maailma. Ei liiguta tänavatel nagu siis, kui öist valgustust ei olnud. Ei käida suurtes kaubanduskeskustes, mis imiteerivad meile me pika kaheksakuuse talve leevenduseks suvist Vahemere kuurorti. Ei toimu iganädalasi koosviibimisi – erinevalt ajast, kui tõllaga pidi Tallinnast Tartusse kaks päeva sõitma.

Sedapuhku on see lihtsalt mingi anonüümne viirus, kes puudutab kummalisel kombel ühes autos sõitvast seltskonnast vaid ühte.

Näeme sellist pilti, et kui asjad veel halvemaks lähevad, siis peame ka kõigele lisaks veel ise kapsast ja kartulit hakkama kasvatama ja sigu pidama. Aga me näeme seda teatud turvalisest tsoonist. Näeme ohtlikku olukorda, aga tajume, et veel on võimalik seda muuta. Tajume, kui hea on tsivilisatsiooni areng, ja isegi seda, et kapitalism on hea: küll on hea, et kuskile on akumuleerunud raha, mille eest on haritud inimesi, kes suudavad seda olukorda kuidagigi hallata. Sedapuhku on see lihtsalt mingi anonüümne viirus, kes puudutab kummalisel kombel ühes autos sõitvast seltskonnast vaid ühte.

"Mis te arvate, et ei käinud siin ja seal, mask ees? Ikka käisin," ütleb:Hendrik Toompere.

Mulle meeldib see aeg. See on erakordne. See jääb igaveseks meelde. Ja mis on eriti oluline, me tajume jälle seda vastastikuse läheduse vajadust, mis selles suures individualismi ja enda eest võitlemise ja iseolemise sunduses on meis unustusse vajunud.

Me tajume, kui olulised on meile me elukaaslased, lapsed, vanemad, vanavanemad, sõbrad. See on aeg, mis mu arvates veel suurt midagi ei muuda välises ilma toimimises, küll aga meie omavahelistes suhetes. Mul on küll need viimased nädalad olnud tore koos elada päevast päeva, tund tunnilt, minut minutilt oma naise ja kassiga.

Aga eks ikka vahel on saanud pisut riiki petta ka. Mis te arvate, et ei käinud siin ja seal, mask ees? Seda muidugi: käisin poes veini ostmas, sall ees. Selvekassas turvamees küsis dokumenti. Küsisin, et kas võtan maski eest ära? Ei, eeiii-eiii, pole vaja.