Tartus elav Kärt Tern (39) nimetab oma puukborrelioosi lugu lausa saagaks ning õige see ongi – kulus kuid, enne kui naine haigusele üldse jälile sai ja talle ravi määrati.

Mõni aasta tagasi käis Kärt külas Tartumaal Võõpste kandis elaval tädil. Kenal augustikuisel suvepäeval jalutati lastega heinamaal ning pärast jalutuskäiku leidis Kärt kehalt puugi, kes alles nahal ringi kõndis. Sellega puugilugu justkui piirduski, mingit laiku ega punetust Kärt ei märganud.

Sel sügisel ja talvel oli ta aga ebatavaliselt põdur. Alailma piinasid külmetushaigused ja pidev väsimus. Veebruaris jäi Kärt tõsiselt haigeks ning kahtlustas angiini: neelata oli valus, palavik kõrge, kurgus mädakolded ja liigesed valutasid. Ta helistas perearstile, kes kutsus naise vastuvõtule. “Ma põhimõtteliselt roomasin arsti­kabineti uksest sisse ja täiesti tõsiselt – nii hullus seisus pole ma elus kunagi varem olnud.”

Edasi lugemiseks: