Uued asjad tulevad meie kõigi ellu juba nimetatult, olgu supermarketist, nutist, teadus­kirjandusest. Või taeva­laotusest – nõnda ehk juhtus sajandite eest permi ürgemaga, kui see nagu esimest korda märkas, mis tema ümber toimub. Harilik asi oli äkki eriline. Ta kuulatas: uuu! iiii! Ta ütles omaette: tuul, iil, tuuleiil. Ta ütles: vihm, eks ole ses häälikukombinatsioonis pilvevee vaikset langemist (vih) ning piiskade neeldumist (m). Koeraga seltsides sündisid täpsed sõnad, nagu haugub, uriseb, ulub, kiunub, klähvib. Asja, nähtuse või tegevuse sõnastamine teeb selle mõistetavaks, alistab ütlejale.