Emast rääkisin sellepärast, et ta seostub omal moel seekordse kaanekangelase Kadri Simsoniga. Käisin tal külas Brüsselis. Kadri ütleb: “Mul pole sellist ruumi, mis oleks eksklusiivselt minu kodu.” Tema jaoks seostub kodu pigem inimestega, kes seal on – ema või kalli kaasteelisega. Laeb ta ennast metsas seenel käies. Nii see on, peame leidma oma elus kohad, inimesed ja tegevused, mis meid tugevaks teevad.

Kui otsida ühendavat joont ajakirjas, siis need on tublid naised. Juba nimetatud Kadri Simson. Lisaks Singapuris pesitsev Kaidi Ruusalepp, kel on koht 50 mõjukaima start-up-ettevõtlusega tegeleva naise hulgas. Kolmandaks Ruta Tepp-Soonsein. Fotograaf Toomas Volkmann on pildistanud fotoseeria Rutast ja lambatapust kui jõulu­aegsest ohverdusest. Ruta elab lastega metsade vahel. “Olen kohutavalt tänulik, et kodu toidab mu ära. Kuigi vahel saab lammaste peale hing nii täis, et käin nende vahel ja karjun: “Kõik lähete potti!”” räägib leseks jäänud Ruta. Tema armas Rein, minu koolivend, on juba mõni aeg tagasi meie seast läinud.

Te hoiate käes jaanuari ehk uue alguse ajakirja, mis ongi mõnevõrra muutunud. Natuke uuendasime kujundust, aga vahetasime ka kolumniste. Mart Kadastik andis välja raamatu Eesti Naises ilmunud naiste portreedest, sellega tema etteaste ajakirjas lõppes. Ehk mitte lõplikult? Mardi koha võtab sisse kirjamees Rein Sikk, kes lähetab oma kodust Kadrinast teele kirja president Kersti Kaljulaidile. Kellele siis veel aasta esimene kiri saata? Ajakirja lõpu­veergu kirjutas viimase aasta Eesti Naise endine peatoimetaja Aita Kivi. Seoses tema uue ameti väljakutsega palusin uueks kolumnistiks Lehte Hainsalu. Usun, et üllatute ja naudite.

Uusi algusi lootes

Heidit