Kirjutan Teile esimest korda. Tõele au andes on mu kirja üheks ajendiks see, et nägin Teist und. Võta nüüd kinni, kas lihtsal maainimesel on president Kerstist une nägemine paslik, aga nähtud see sai.
Ärkasin ja mul oli paha olla. Sest uni oli paha. Aga viis mind hea mõtteni.
Tegelikult tuleb kaugemalt pihta hakata. Hea ja õiglase riigi unistusest, mis meil kõigil ju hinges. Üks sõber näiteks on veendunud, et kui ilmas anda võim koerte kätte, oleks elu palju õiglasem. Ma ise nii julget mõtet ei kanna, aga samas olen läbi aastate siiralt lootnud, et Eesti mõistlikuma ja hoolivama elu pandiks ja grandiks võiks olla naissoost president.

Edasi lugemiseks: