Katkend raamatust:
„Mulle jalutas vastu keegi kaunis blondiin ja hõikas hoogsalt: „Tere, Mart!“ Ajasin silmad pärani ja soovisin, et mu kõnetaja võtaks päikeseprillid eest ─ ehk tunneksin ta siis ära. Seepeale ühmas naine pisut pahaselt: „Kas ma pean midagi veel ära võtma, et sa mind ära tunneksid?“ Olin hetke sõnatu, seejärel leppisin olukorraga: „Ah sina, muidugi sina! Kuidas sul ka läheb?“ Pärast põgusat viisakuste vahetamist jätsime hüvasti ja ma ei saanudki teada, kes see tundmatu naisterahvas oli.
Ausõna, lood tulevad ise sinu juurde, kui vaid hoiad silmad ja kõrvad lahti.“