“Kui endal on elus hästi, siis tahad teha nii, et teistel oleks ka hästi,” usub Sarve talu perenaine Janika Naaber. Tema pere kasvatab Võrumaal teraapialoomi alpakasid – ja pakub peavarju kümnetele koduta jäänud loomadele.
Osa alpakasid on Sarve talust ka laiali läinud. Kuigi Margus tunnistab, et raske on müüa looma, kes on sinuga elanud ja kasvanud. Pildil Nelli ja Laurits.
Foto: DIANA RUITLANE-RÜÜTLI
Veel kaks aastat tagasi elasid Janika, MargusMetsalu ja nende kolm last Tartus. Nende kodu asus õdusas Karlovas, kahekorruselises eramajas. Omavahel öeldes, tüüpiline linnapere polnud nad ka siis. Sest millisel tüüpilisel linnaperel on õues kuked-kanad ja kodus 25 kassi?
Kanad võeti perepoeg Lauritsale (10), kellel on Aspergeri diagnoos. “Otsisime looma, kes aitaks ta tundeelu tasakaalustada – ja mujal maailmas on kana täitsa levinud teraapialind,” jutustab Janika. “Kanade pealt õpib laps näiteks seda, kuidas toimivad rühmasuhted. Ka Laurits klappis oma kanadega kohe, nemad on siiamaani ta lemmikud.” Kanad rahustasid poissi rohkem kui koer: kuldne retriiver Semmi on ülisõbralik, kuid liigutustelt elavam ja etteaimamatum.
Aga et 25 kassi? Nemad hakkasid kogunema, kui Janika tegi hoiukodu – ja võttis pajukile vanad või väetid kiisud, kes loomade varjupaikades “seisma” jäid. Enamik otsib sealt ju kassipoegi, hõlpsasti läheb ka kaunitel pikakarvalistel ja tõukassi nägu loomadel. Kuid tõre või tõbine täiskasvanud kõuts? Tema peab saama lotovõidu, et uude koju jõuda. Seda Janika teadis ja nii appi tuligi – iseloom on selline. “Lapsena nägin, kuidas üks koerapoeg auto alla jäi. Korjasin ta üles ja vaatasin, et koeral on käpp verine. Läksin esimese taksojuhi juurde ja rääkisin ta nõusse, et ta viiks meid tasuta loomaaeda, sest seal on loomaarst. Taksojuht viiski.”