Heidy Tamme paneks kooliprogrammidesse filosoofia ja psühholoogia

„Igal ajal on oluline tegeleda enesearenguga," räägib lauljatar Heidy Tamme. „Noorena ju ei tea nii palju asju, käid pea laiali, elu on ilus ja kõik on ees. Minul on aga kuidagi olnud õnne, et olen varakult hakanud huvi tundma asjade vastu, mis meil on veel peale füüsilise keha. Need on asjad, mida pole otseselt näha, aga käitumine näitab, mida me tegelikult tunneme."

Miks on oluline nende teemadega tegeleda?

Me pole siia niisama tulnud sööma, hingama ja naeratama. Meil on siin teha ka igasuguseid ülesandeid. Igaüks tuleb Maa peale oma pagasiga. Mida varem hakkame oma hingekeselt küsima, mis on siis see asi, mida peame siin hästi tegema, seda parem. Võid ju teha kriipsu ja imetleda, et ilus kriips, aga sellest ei piisa. On vaja sinna juurde ka midagi teha, et kriipsust saaks mingisugune nii-öelda peopilt. Sellepärast ongi vaja tegeleda endaga, küsida endalt, kes ma olen, miks ma siin olen, millised on minu anded. Andetuid, laisku ja ebamusikaalseid inimesi siia maailma ei sünni. Kõigil on oma funktsioon. See, kuidas me selle üles leiame ja täide viime, ongi meie elu kõige suurem kroon.

Eestis on tulemas aegade suurim koolitus, kus esineb Robin Sharma. Mida te arvate koolitustest?

Praegu on väga levinud sellised suured koosviibimised ja üksteisega jagamised, aga me unustame, et peame pärast seda tulema koju, olema vaikuses, hakkama endaga tegelema ja küsima, kuidas mina seda käsitlen. Iga isiksus peab selle teise inimese kogemusliku tarkuse vastu võtma ja läbi seedima, milline on tema funktsioon selles kogemuses, kas ta nõustub sellega või mitte. Siin tekibki elu filosoofiline pool. Kui oleks esiteks minu olemine ja teiseks minu tegemine, siis mina paneksin kooliprogrammidesse filosoofia ja psühholoogia. Vana-Kreeka ained, kus õpetati mõtlema, analüüsima ja väitlema. Targalt, mitte karjuma üksteise peale.

Kui palju peaks koolitusi läbima, et hinges ja elus midagi muuta?

Kõik oleneb isiksuse huvist ja valmidusest. Elus on nii palju faase: imik; siis tuleb väikelaps, kes hakkab juba kõndima ja ronima, kõike katsetama; nooruk, puberteediiga, kus ta protestib; siis hakkab pihta väljatulek puberteedist, algab vastuvõtlikkus. Aga üksteisega jagamine on väga tähtis. See peab olema aus ja siiras. See ei tohiks olla selline, et hakkan koguma kaaslasi, kes hakkavad mind nii-öelda kätel kandma. Jagame hoopis üksteisega kogemuslikku tarkust. See on minu lemmikkogemus. Iga kohtumine on kingitus. Kingituse vastuvõtmine ongi igaühe valmidus, et kuidas mina seda vastu võtan, kuidas andja seda mulle andis, kas ta tegi seda siiralt ja heast tahtest, nagu siilike Kalevipojale või see on tema äriprojekt. Ei tohiks minna kellegi hõlma alla ja hakata seda dubleerima. Ei tohiks kaotada oma isiksust. Minu jaoks on olulised avatus, ausus, austus ja armastus. Kui need kriteeriumid on tegudes arvestatud, siis oleme head andjad ja head vastuvõtjad.

Millistel koolitustel olete käinud?

Mina pole väga palju käinud. Kui Soomes elasin, oli igasuguseid kursusi. Kuna ma läksin sinna 1980. aastatel, siis olin ka loomulikult juba elanud. Olin juba 40-aastane ja vastuvõtlik igasugusele uuele informatsioonile. Mul on olnud väga erinevaid kokkupuuteid filosoofilisi mõtteid kandvate inimestega, kelle seas mul oli võimalik valida. Igaühel peab olema sõel, kus ta otsustab, mis on temale vastuvõetav, kasulik, et edasi liikuda. Ei hakka jalgratast leiutama, vaid proovib sellega edasi liikuda ja vaadata, milline on universaalne tarkus, mida tasub kasutada ja teistele jagada. Kuid selleks peab ka juba mõningal määral olema valmis. Iga inimene, õpetaja ja õpilane peab olema valmis, et kokku puutuda teatud liiki infoga.

Kust siis teie elutarkus pärineb, kui koolitustel palju käinud pole?

Mina olen isetegija. Ma olen tegutsev inimene. Mind on mu elukutse viinud maailma huvitavatesse kohtadesse. Öeldakse, et isiklik kogemus on tarkus ja ülejäänu informatsioon. Mina olen saanud nii palju isiklikke kokkupuuteid ja selle kaudu valinud oma tarkused välja. Ma ei pea ennast nüüd ülimalt targaks, vaid räägin asjadest, mida igaüks kogub endale elu jooksul. Mind huvitab see, kuidas keegi näiteks bussis istub, kuidas ta vaatab, mis tema silmade taga võib olla, millised mõtted, sest inimene on ju tegelikult peegel. Kui üksteisele peegeldume, siis õpimegi. Kuid on vaja olla avatud. Avatus, ausus, austus ja armastus. Laps roomab. Tal on seal nael. Tema ei tea, et nael torkab. Ta saab esimesel korral haiget, aga siis ta juba teab, et nael teeb haiget. Nii ma neid terakesi olengi korjanud. Need asjad huvitavad mind. Kui ma vaatan, et mingid kolm härrat on väga rõõmsad, valmis jagama tarkusi, siis peabki minema küsima, et nad jagaksid seda, mida nemad on õppinud.

Kas teil on mingeid igapäevaseid rituaale? Kuidas te end igapäevaselt positiivsena hoiate?

Esimese asjana hommikul tervitad, tänad, et öö on möödunud, näed jälle päevavalgust, olgu siis pime või päike. Täna oli päike ja paistis silma. Seega kõigepealt ikka tänulikkus, et sulle on kingitud see ilus elu, kus sa võid nii palju asju anda ja saada. Küsid: mis teeb mind täna õnnelikuks? Seda kõige esimesena, sest inimene otsib ju alati õnnehetke, millest saada elujõudu. See viib edasi, sest kui nutame ja kurvastame, siis me ju istume. Me ei saa palju liikuda, sest alati kuskil nurgas keegi nuuksub.

Mida ütleksite neile, kes pole enesearengule avatud?

Peab küsima: kui uudishimulik ma olen? Imikust peale asub tegutsema jõud nimega uudishimu. Inimene paneb sõrme suhu ja maitseb. Siis vaatab käsi, jalgu, maitseb varbaid. Kui uudishimu kaob, siis kaob ka elurõõm. Peab olema ärkvel. See ei tähenda, et käid mööda tänavaid ja karjud, vaid sinu silmad on lahti, sa lähed mööda tänavat ja vaatad, et oi kui ilus lind, ei ole seda varem näinudki. Kui ilus liblikas! Kui ilus inimene! Ma istun bussis ja vaatan, et minu vastas istub kena daam. Mõtlen, kuidas tema on oma elukest elanud, et nii ilus on.

Kuidas on seotud vanus ja eneseareng? On ka mingi teatud piir?

Kui tuleb teatud küpsus, siis see on nagu õhupall: mida rohkem puhud, seda suuremaks see kasvab. Minu meelest uudishimu jätkuvus ongi see. See ei pruugi olla nii suureks puhutud, aga see peab sinu sees kuskil südamepiirkonnas olema, et sa tead, et sa tahad midagi väga teada. Nagu väike laps küsib, et mis see on ja miks see nii on. Küsimuste esitamine. Kui see huvi on alles, siis puutud kokku ka igasuguste inimestega. Nagu universumi külgetõmbejõud: mida mõtled, seda ka enda juurde kutsud. Kõik, mis meie elus toimub, on meie aktiivsus ja kutse. Meie hingeke, mõttemaailm ja uudishimu kutsub meie juurde just need tegelased, keda meil vastuseks on vaja.

Kuidas suhtute vigade tegemisse?

Elu ongi üks vigade parandus. Vigu me teeme, aga peame ka endale aru andma, et nüüd oli viga ja tuleb teha vigade parandus. See annab jälle võimaluse midagi kogeda. Kõige tähtsam on see, et me neid vigu märkaks ja võtaks nende tegemise eest vastutust. Vead on meie õpetajad.

Ja kui inimene teeb mitu korda ühte ja sama asja, kuid ikka astub ämbrisse?

Järelikult on ta pika toimega. Õpi kiiremini oma vigadest! Vead ongi õnnestumise teine pool. Meil on ju miinus ja pluss, pluss ja miinus. Mida rohkem vigu teeme, seda rohkem õpime, sest ega hea eluga ei õpi ju midagi eriti, siis on kõik alati pluss.

Palun andke mõni soovitus, mida teha selleks, et olla endaga rohkem rahul.

Kohtuge endaga. Rääkige endaga. Küsige endalt. Me tuleme siia ikkagi mingisuguse sisemise tarkusega. Vastuseid on nii palju. Seda peaks küsima hingekeselt, alateadvuselt või kuidas keegi tahab seda nimetada. Sisemiselt jumaluselt küsid oma vastuse. Mina küsin kogu aeg ja huvitaval moel ma saan selle vastuse. Kui ma töötasin Soomes pedagoogina, siis ma pidin iga isiksuseprobleemi lahendama 45 minutiga, 60 minutiga, 90 minutiga, nii nagu oli see aeg antud õpilasele. Pidin kogu aeg nende probleemidega tegelema. Kui tuli probleem, siis ma lihtsalt küsisin, et palun mulle vastus, palun mulle tarkust. Imelikult kombel hakkab asi liikuma. Tuleb lõpetada päev läbi arvutis istumine ja anda ruumi kohtumisele isikliku tarkusega vaikuses.