Nelikümmend kaks

Nii kaua kui end mäletan, on mind saatnud lootus tulevasele paremale elule, mis saabub siis, kui suureks saan.

“Suureks saamine” tähendas olukorda, kui oled juba täiskasvanu ja tohid igasuguseid asju teha, kuid samas oled veel meeletult noor. Näiteks mõnesid üpris pelutavaid asju, nagu ohjeldamatu suudlemine, suitsetamine, seks ja napsivõtt, mis on lubatud alles täiskasvanutele. Mul on olnud sadu mõtteid, mida suureks saades realiseerida, ja sadu ebaõnnestumisi ja lati alt läbijooksmisi, mille juures olen end lohutanud, et suureks saades teen kõike paremini.

Mul oli ka selge tärmin ees: 42 aastat. Nimelt oli pealt seitsmekümnene vanaema üht fotot vaadates teatanud, et oh jumaluke, ma olin siis verinoor, ma olin siis 42! Seda kuuldes otsustasin, et enne pole mul vaja üldse millegi pärast pabistada, sest noorus kestab terve igaviku.