Kui olin väike, tuli riburada matuseid, mis võtsid minult kallid inimesed, aga jätsid õppetunni. See langes mu õlgadele nagu kadunute kasukad – raskelt, aga soojalt.

Tolle kasuka sees, mida teised ei näe, olen kasvanud suureks. Ning raskusest on saanud rahu, sest ma tean, mida teha. Tuleb elada täiega.

Mõtlen iga päev, mida peaksin v e e l tegema. See mõte ei aja mind närvi, ei muuda murelikuks või väsinuks. Niisama tavaline kui meenutada, kas külmkapis on veel piima või valasin hommikul viimase tilga kohvi peale, on vaadata kalendrisse – ja teha üks plaan.

Plaan on suur sõna, kuid see võib olla üsna väike. Näiteks märge “Ostan teatripiletid” – lühike ja klaar. Ent selle sisu on: “Otsin etenduse, mis mu emale meeldiks..."

Edasi lugemiseks: