Kuidas hinnata tänapäeval seda saavutust, jättes täiesti kõrvale võrdluse praeguste lehmadega, küsib Uuet. Ja vastab: “Kõigepealt, tegemist oli näidis­sovhoosiga, mis asus Viljandi linna külje all headel maadel. Fondimajanduses tähendas näidismajand või -ettevõte seda, et see sai kõike tootmiseks vajalikku kiiremini ja enam kui teised. Inimesed olid ka tublid. Aga kui üht lüpsjat taheti eriti esile tõsta, oli selleks lihtne viis: talle valiti paremad lehmad. Ja nii ei langenud tema “tootmisnäitajad” ka hiljem, kui ta oli valitud algul ENSV ja hiljem NSVL ülemnõukogu saadikuks, kes oli aastas võib-olla paar kuud täitmas oma muid kohustusi.”

Nõukogude Naises ilmus foto, millel Leida istub oma kolmest pojast noorimaga. Reportaaž viib karjalauta ja siis Peipsi juurde koju. Tekst on soe ja rammus nagu äsjalüpstud piim. Kuid intervjuu lõpetavad küsimused, mida küsime naistelt ka praegu. Need on ajatud, nagu ka Leida vastused.

Kuidas kasvavad teie lapsed?

“Mul on hea ämm. Tänu mammale on meil kodu korras. Tema vaatab laste järele, saadab kooli. Kui koju tuleme, on toad soojad ja toit valmis.

Alguses, kui tulin siia majja, õpetas ta mind paljus nagu oma last. Ka praegu annab head nõu. Noored ei märka ju alati ise, kus peaks märkama. Ja ega ma tookord osanud õpetussõnadestki niimoodi aru saada kui praegu.”

Kes on teile olnud kõige suuremaks eeskujuks?

“Minu ema. Lihtne naine, kellele töö on alati olnud peatähtis. Kõike, mis ta on teinud, on teinud südamega. Ja selle toreda inimliku vooruse on ta heldelt pärandanud ka kõigile oma kaheksale järeltulijale. Minu suurim soov on, et minu endagi lastest kasvaksid tublid inimesed.”

Jaga
Kommentaarid