Oma mehe seiklushimu olen teadnud läbi aastate, nii Uhhuduuri kui ka teisteltki retkedelt. Paljud küsivad, kuidas ma üksi pereelu korraldamisega toime tulen. Eks mõnikord ongi raske, aga olen oma elu sättinud, lähtudes põhimõtetest: esiteks pole mees minu omand ja teiseks – reisin alati nii suure kohvriga, nagu jaksan üksi kanda, ka elus. Just nii paljude laste ja kohustustega, kui toime tulen.

Või nagu ütleb Liina Vahtrik kaaneloos: “Oma elus pead sa ise otsustama.” Panen rõhu sõnale “ise”. Nii ongi. Me kõik saame elada ikka oma elu, seda ei tee keegi teine meie eest. Mina teen seda siin ja praegu ning just sellisel moel.

Lahkuminek ja uued püsisuhted – kas kolida kokku või olla visiitsuhtes? Kui vaatan oma sõpruskonnas ringi, siis 30ndates luuakse hea meelega ühine kodu. 40ndatest edasi on tavalisemad visiitsuhted. Anne Metsis arutleb oma artiklis, kuidas ja miks valikuid tehakse.

Küllap tekitab teiski vastakaid mõtteid lugu datšade kultuurist ehk meie venekeelsete elanike armastusest pilpaküla-potipõllunduse vastu. Suuri talusid ja hajaasustust hindavad eestlased ei mõistnud okupatsiooni ajal siia asunud uustulnukate tavasid. Samas on see nüüdseks meie maa kultuuri osa, ajaloo pärandus. Fotograaf Annika Haas on datšade elanikke käinud vaatlemas 2010. aastast saadik. Eesti Naise tarvis suhtles ta nendega uuesti. Pilpakülas möllavad buldooserid, mõned aiad ja aednikud on siiani alles, mõned elanikud läinud juba manalateed.

Austame neid, kes on meie ümber!