Surve vastata teatud normidele on naiste jaoks väsitavalt suur. Pead olema igavesti noor, sale ja krapsakas. Aga mehed? Kas nemad elavad survevabamat elu? Mulle tundub, et kortsud on meestele rohkem lubatud, veidi leebemad ollakse ka kehakaalu suhtes, ehkki paksuks ei tohi ka nemad minna. Vähemalt mitte siis, kui neil on ilusad peenikesed naised. Riietuse vallas, tundub, on neile jällegi rohkem lubatud. Mees võib vabalt sama riietusega järgmisel päeval tööle ilmuda, kuid naine seda endale niisama lihtsalt lubada ei või. Äkki pole kodus ööbinud? Meestelt eeldatakse tihti, et nad oleks enam-vähem iga töö peale mihklid.

Olen kunagi südametäiega kirjutanud sõpruskonna ühisesse meililisti kirjatüki sellest, mitut eri oskustega meest ühel tegusal naisel vaja oleks, et enam-vähem probleemivabalt elada. Ligi kümme asjameest sain kokku: rahamehest alustades ja osava armastajaga lõpetades. Tookordse südamepuistamise tingis asjaolu, et mu autologu oli tol vastikult lörtsisel hommikul järjekordselt üles öelnud. See poleks tohtinud mind sugugi üllatada, sest masin oli peaaegu sama vana kui mina. Mis oli nähtavasti ka põhjuseks, miks ta ostes mu rahakotile oli sobinud.

Vanade autodega on aga samad lood nagu vanade inimestega – neil kipub olema kroonilisi tervise­hädasid. Minu autol oli neid omajagu, sest olin ostnud ta kui põrsa kotis. Välimuselt oli masin pealtnäha täitsa kobe: ilusad kirsipunased samet­istmed sobisid ideaalselt kokku tinakarva pärlmutrise kerega. Muidugi ma teadsin, et viisakast välimusest ei piisa, vaid oluline on see, mis masinal sisemuses toimub. Kusagil kuklas tiksus teadmine, et autot ostes tuleks ilmtingimata vaadata ka kapoti alla. Miks ja mis sealt paistma pidi, seda ma täpselt ei teadnud.

Edasi lugemiseks: