Teise unenägude värvid
“Kui suur on see valu kümne palli skaalal?” küsiti minult, kui olin radikuliidist tingitud ägeda närvivaluga arsti juures. Aga millega seda võrrelda, mõtlesin. Ma ehk ei teagi, milline on kümnepalline valu?
Et midagi hinnata, peab olema, millega seda võrrelda. “Kui suurim seni kogetud valu on sünnitusvalu, ja seda hinnata kümnele, siis ehk… praegune on nii seitse-kaheksa,” vastasin. Seejärel meenus kohe hambavalu, mis ühel korral oli ehk tõesti maksimaalne, sest sisse võetud valuvaigistid seda ei vähendanud ja mulle tundus, et vajan ellujäämiseks kohe mõnd valuvastast süsti. Helistasingi kiirabisse – olin toona kahekümne viiene –, kuid isegi nõukogude kiirabi ei sõitnud välja pelgalt hambavalu pärast, olgu see kui tahes hull.
Istusin siis diivaniserval ja trampisin meeleheitest jalgu. Õnneks oli palav ja olin paljajalu, ning üks avatud akna ees lehvivate kardinate vahelt tuppa lennanud mesilane jäi mulle talla alla. Saadud sutsaka järel jäi hambavalu, uskumatu küll, paugupealt järele… Tagasi ei tulnudki.
Võrdlemise, hindamise ja pingeritta paneku suhtelisus kehtib peale valu ka paljude muude asjade, eriti tundeid puudutava kohta.
