“Mis te nende raamatutega teete?”

Proua seisatab ja vaatab uudishimulikult hunnikuid, mis kõrguvad mu kõrval toolil. Ühes on maailmaklassika, teises luuletused, kolmandas eesti kirjandus, neljandas reisijutud…

Ma korrastan raamatukogu – panen raamatud paremini riiulitesse!

“Ah nii,” rõõmustab uus tuttav. “Ma juba mõtlesin, et võtate välja need, mis ära visatakse.”

Ei, ära ei viska ma midagi. Siin on ju nii häid raamatuid!

“Tõesti häid,” noogutab daam ja võtab kätte “Jane Eyre’i”. “Seda ma loeks hea meelega…”

Aga võtke kaasa! Need raamatud siin ongi võtmiseks.

Proua on silmanähtavalt rõõmus. Ja rõõmus olen minagi, et võisin nii lihtsalt teist inimest rõõmustada. Vestleme haigla fuajees, kus muret tavaliselt rohkem kui lusti.

Viljandi haigla esimesel korrusel on raamatusõbra oaas. Riiulid, kus seisavad mitmes reas “Mirabilia” krimid, “Maailm ja mõnda” reisilood, sajad eestikeelsed romaanid, sekka venekeelset kirjandust ja lastejutte. Kõik raamatud on haiglale annetatud ja mõeldud kosutama igaüht, kes lugemisest lugu peab. Haigla asub linnast väljas, Jämejalas, nii et allkorrusel istub ootajaid. Kes ootab bussi, kes lähedast taastusravilt tagasi, kes iseenda paranemist. Raamatud ja ajakirjad aitavad aega mööda saata.

Edasi lugemiseks: