Juba rebib sügis okstelt lehti ja paneb mind murelikult üle tänava kiikama. Seal kõrgub majesteetlik tamm, eikellegimaal, järelikult munitsipaalpuu. Kunagi ei või teada, kelle õuele maandub selle puu kõdunematu, märg lehelasu, mis tuleb hunnikutesse rehitseda, kilekottidesse toppida ja kvartali nurgale tassida. Tükk tüütut tööd igatahes.

Mu naaber – vibalik noor naine – meenutab aastat, mil tujukas tuul kandis kõik ümbruskonna lehed nende tagahoovi. Ega lehed tänavugi langemata jää ja nagu kaardimänguski tuleb leppida, et õiglane jaotus on illusioon. Ikka peab keegi kandma risti ja keegi pääseb peaaegu puhtalt.

Muidugi oleks mul oma naabrinaisest kahju, kui ka sel sügisel tabaks just teda ebaõnn. Tal on suured silmad, punakaspruunid kõrvade taha kaarduvad juuksed ja soojemal aastaajal ka lühikesed suvepüksid. Ta on ladus suhtleja, töötab klienditeenindajana. Sõtkub jalgrattal rampväsinuna koju (pea on probleemidest sada viiskümmend kilo raske, ütles ta ükskord), ometi leiab mahti naeratada ka mulle, kes ma parajasti hiilin välja tema aiast sõstrapõõsaste vahelt (meie lapselapsed olid mänguhoos sinna jälle palli löönud). Tema tööpäev jätkub võõrale silmapaarile nähtamatute kohustustega. Toas ootavad ju lapsed ja varsti jõuab meeskoori proovilt koju mees.

Edasi lugemiseks: