Värvikirev GALERII | Lapiline Balti kett lähendab ja ühendab
Riigi 100. sünnipäevaks meisterdasid lapitööhuvilised Eestile uhke kingituse – sada meetripikkust ja -laiust lapivaipa, mis kokku andis sajameetrise näituse sellest, millisena paistab nüüdne Eesti, mis on meile oluline ja kallis. Lapitehnikas said nii naised kui ka mehed – sest ka neid oli – näidata eestlastele omast loovust ja kokkuhoidlikkust: igal väiksel riidetükil on kusagil oma õige koht.
„Lipp lipi peal, lapp lapi peal pole ainult sibul, vaid meie kliimas ka inimene – oma kihilise riietuse sees. Pikk sügis, külm talv ja tuuline kevad on meie esiemad pannud kuduma, õmblema, tikkima, lappima,” mõtiskleb lapivaibaprojekti eestvedaja Sirje Pakler albumi „Lapivaip 100. Minu Eesti täna” sissejuhatuses. „Kuid me pole võtnud seda kui sundi, vaid elame värvides ja mustrites välja oma rõõmu, ikka lipiti ja lapiti. Lapi nõiad olla ju need kõige kõvemad nõiad.”
Sada lapivaipa rändasid näitustel mööda Eestit ja pandi lõpuks ka raamatusse. Kui see suur, valdavalt õhinapõhine asi valmis sai, siis ei tahtnud „Lapi nõiad” eduelamust niisama minna lasta. Võiks ju veel teha midagi suurt ja vägevat, kus väga palju inimesi kõikjalt üle Eesti saaks kaasa lüüa. Niimoodi arutledes jõudsid Meremäel tegutseva Meieselts Meroosi vedaja Sirje Pakler ja Vastseliina käsitööühingu juht Ilme Aim mõttele, et lapitööga saab suurepäraselt tähistada ka Balti keti 30. aastapäeva. Ja et nüüd saaks kaasa haarata ka Läti ja Leedu käsitöömeistrid.
30 aastat tagasi
Keegi tundis kedagi, kes tundis kedagi Lätist ja Leedust. Kirjad läksid teele. Bussitäis käsitööhuvilisi lätlasi Alūksne lähedalt Mālupest tuli selle info peale Vastseliinasse kohale, et oma silmaga näha, kuidas eestlased lapilist Balti ketti on teha mõelnud. Seni polnud Mālupe käsitööringi rahvas lapitööga kokku puutunud, aga kõik olid valmis proovima.
Ka üle Eesti kutsusid kohalikud eestvedajad inimesi käsitöö õpitubadesse meisterdama lapipilti endast või sõbrast, et nii saada osa suurest Eesti, Läti ja Leedu lapiketist.
„Mõtlesime, et teeme seekord veidi väiksemad tööd, 25 x 25 cm, ja sõlmime omavahel kokku rahvusvärvides paeltega. Kui Balti kett oli 600 kilomeetrit pikk, siis meie arvasime, et väga uhke oleks kokku saada 600 pilti Balti ketis seisjatest,” pajatab Sirje Pakler.
Sirje käis 30 aastat tagasi Balti ketis ja pani ka lapilises Balti ketis enda jälle rivvi. „Tegin iseenda, küll veidi vanema kui 30 aastat tagasi. Mäletan toonast emotsiooni Valgamaa metsade vahel ja tahtsin seda uuesti kogeda. Eks see ongi üks võimalus, kuidas kunagistele sündmustele tagasi mõelda ja neid ka uuesti läbi elada.”
Ilme Aim tunnistab, et temal jäi omal ajal Balti ketis seismata, sest lapsed olid väiksed ja hoida tuli ka naabrilapsi, et võimalikult rohkem inimesi saaks üritusest osa võtta. Aga nüüd sättis ta enda pildile, uhkes lapiseelikus, kangarullid kaenla all.
Veel mitu Vastseliina käsitööühingu naist ütlevad, et eri põhjustel tuli 30 aastat tagasi koju jääda ja nüüd on hea meel osaleda. Milvi Tsahkna meenutab, et korjas marju ja nuttis, et ei saanud kohal olla. Oma lapitööle meisterdas ta nüüd noore naise – iseenda 30 aastat tagasi.
Aino Maria Helm ütleb, et mäletab 1989. aasta 23. augustit väga hästi. „Me võtsime sugulaste pool varajast kartulit. Üks abielupaar teatas, et nemad ei saa rohkem aidata, hakkavad Balti ketti minema. Meie millegipärast ei läinud. Nüüd on mul väga hea meel oma pildi peale panna enda ja abikaasa ning niimoodi ikkagi osa võtta.”
Sirje Laanemäel on lapipildi peal seljas seto rahvariided. Temale on see juba teine Balti kett. Esimene on siiani väga hästi meeles: „Kogunesime Võrus, seal oli miiting ja võimsa emotsiooniga sõitsime Läti piirile. Tahtsime edasi Lätti minna, aga seal olid teed juba rahvast umbes. Kõik oli ikkagi väga tore ja südamlik.”
Lähendab ja ühendab
Esimese väikese Balti keti sättisid naised üles juba aprillis, kui kõik tööd ei olnud veel saabunudki. Seda tehti Vastseliinas Ilme Aimi koduhoovis, kus pildid kinnitati õunapuude ja aia külge. Muidugi saaks parema ülevaate, kui neid kusagil toas ühest hunnikust teise lapata, aga just Ilme juures on aastaid koos käidud ja lapitööd tehtud. Tubli naine ehitas oma pere abiga vanast loomalaudast käsitöökoja. Nüüd on lehmade, sigade ja kanade asemel kangasteljed, õmblusmasin ja suur laud, kus kangatükkidest lapitöö jaoks lappe lõigata.
Õunapuuokste vahel lehvivaid pilte uurides jäi silma, et enamik leedukate töid eristub meie omadest selle poolest, et kangale on kantud fotod Balti ketist. Suur osa lätlaste lapiketi pilte polnud selleks ajaks veel kohale jõudnudki.
On ka ühiselt tehtud pilte. Näiteks Vastseliina käsitööühingu rühmatööle klapitasid naised nooremapoolse mehe, kes teksade ja valgete tossude ning nokatsiga kehastab moodsat meest nii 30 aastat tagasi kui ka praegu. Mees hoiabki silti kirjaga „Balti kett 1989–2019”.
Piltidel kohtab palju rahvariides inimesi, rõõmu ja hakkamasaamise vaimu kiirgab neist vaatajani kõvasti. Igatahes on see üks südant kosutav ja head tuju loov näitus, mis meid ka naabritega jälle lähendab ja ühendab.
Lõpuks tuli kokku 281 lapipilti: 170 tööd Eestist, 66 Leedust ja 45 Lätist. Esimest korda olid kõik lapilises Balti ketis osalejad rivis mais, kui Meremäel peeti niinimetatud roosipäevi. Need on käsitöötegijate ideepäevad, kus saab vaadata näitusi ja osaleda õpitubades. Et Meremäe naistele meeldib väga just roosiõisi kujutada, siis sealt ka kohaliku käsitööseltsi nimi – Meieselts Meroos.
Eesti eri paigus juba näidatud Balti lapikett võtab augusti keskpaigast septembri esimese nädalani koha sisse Riias. Pidulik näituse avamine leiab aset Riia linnapäevade ajal 16. augustil. Ja on teada, et sel puhul sõidab naaberriigi pealinna ka suur bussitäis Eesti lapitöö tegijaid.
