Õppimine ei tähenda aga üksnes uue avastamist nii-öelda pikkuse ja laiuse mõttes – saab ka õppida rohkem märkama, seoseid looma, areneda sügavuti. Selleks on vaja natuke süveneda ja kohal ollaning peaasi – huvi tunda.

Mina näiteks avastasin lõppeva suve algul lillede empaatia­võime! Olin istutanud terrassipottidesse ja ka aia­mulda gruppidena eri värvi võõras­emasid: kollastele lisaks oranžide, tumepunaste, tume­lillade õitega. Mõne nädala pärast panin tähele, et avanenud olid uued õied, mille kroonlehed olid kirjud, näiteks oranžil võis märgata lillakaid, kollasel aga punakamaid laike. Need olid väga imelised varjundid, mis nägid välja just nii, nagu oleks keegi proovinud algseid toone vesivärvidena omavahel pintsliga kokku segada. Plaanisin neid armsaid õisi, ilmselt tolmlemise tulemust, mida nimetasin lillede omavahelise suhtlemise väljenduseks, kindlasti pildistada – aga aeg läks liiga ruttu, kuigi õite värvi­toonide segunemist võis märgata päris paljudel kannikestel mitme nädala vältel. Igaks juhuks mainin, et ma polnud ainuke, kes seda märkas. Aga et näha, selleks pidi igat õit natuke lähemalt vaatlema.