Kartul ja suitsusaun
“Üle kõige armastan kartuleid! Maitseb lihtsalt. Maailma kõige ilusamad õied on just kartulil.” See pole eestlane, kes nii ütleb, vaid hoopis usbekitar Gulsara, kel on Tallinna lähedal Tabasalus puuvilja-köögiviljalett. Ka mulle maitseb kartul. Eriti see värske suvine. Gulsara on Eestis elanud 40 aastat ja kartulit õppis kasvatama 1990ndatel, et perel hinge sees hoida. Ta on südamlik näide naisest, kes ühelt poolt on eestistunud ja samal ajal armastab oma rahvuskultuuri.
Külaskäiguloos satume seekord keset suitsusauna leili. Võõrustaja on Rakvere teatri näitleja Tarmo Tagamets. Küllap paljudel meie seast on mälestused vanavanemate suitsusaunast. Sel näib olevat uus tulemine ka nooremate seas.
Kaanelugu ajakirjanik Kärt Anveltist kõnetab mind. Olen ju ise ka olnud 25 aastat ajakirjanik. Kärt on olnud umbes sama kaua uskumatult paljude ajalehelugude hästi informeeritud autor. Mõtlen, et kui kümnete aastate pärast keegi lehitseb Eesti Naist, siis näeb ta seal inimesi, kes on meie ajastule olulised. Samal moel loodan ühel päeval näha ajakirjas kaanelugu president Kersti Kaljulaidist, õiguskantsler Ülle Madisest või peaprokurör Lavly Perlingust.
Loodan, et teilegi läheb südamesse lugu lastest, kes ei sobitu meie ühiskonda. Nende vanematel on keeruline abi leida. Olen tihti mõelnud, et meie kooli- ja lasteaiasüsteemi mahtumiseks peab laps olema täpse mõõduga kuubik. Vanasti saatis talunik või mõisnik linna kooli vaid selle lapse, kel oli nutti. Hüperaktiivne põllumees võis olla suisa kadestamist väärt. Väikese kiiksuga mõisnikest on rahvapärimuses palju juttu. Tänapäeval võimalused erivajadusega lastele ja nende peredele tuge pakkuda tasapisi paranevad, kuid liiga tihti on lahenduste leidmine vaevaline. Raskem kui paljudes suurtes Lääne-Euroopa maades. Meid aga on ju nii vähe, igaüks on väärtuslik!
Hoiame üksteist!
TOIMETUS TEEB OTSA LAHTI
Milline on su meeldejäävaim saunakogemus?
Moetoimetaja Anne Metsis
Pisut eriline oli saunakülastus, kus palusin tütrel end laval võimalikult siivsa nurga alt pildistada... nimelt kirjutasin Eesti Naise jaoks loo "Saunas oleme kõik võrdsed". Olemegi ju, olenemata vanusest või hoiakutest. Kui miski neid reedab, siis ehk vaid bikiinijoone kujundus.
Toimetaja Liis Auväärt
Lapsepõlves Muhus vanaisa juures pestigi saunas. Issand, kuidas ma seda ei sallinud! Polnud õhku, üks veekauss oli liiga kuum ja teine liiga külm – ja pärast pesu pidi laps toas passima, sest pea oli märg ja ta võinuks haigestuda. Alles nüüd, spaa-aal, satun vahel sauna. Aga ainult siis, kui meeleheitlikult leili ei loobita.
Tegevtoimetaja Tiina Väljaste
Olin umbes kümnene, kui suur õde mu oma mehe vanematekoju kaasa võttis. Väikeses Lõuna-Eesti külas seisis künkal talu, all orus tiigi kaldal oli väike mustunud saun. Istusin mahedas leilisoojuses, viltused päikesekiired läbi aknaaugu sääri paitamas, ja juba nautisin ette –
kohe kargan leigesse tiigivette!
