Suvepäike juba küttis. Nagu olime kokku leppinud, serveeris peretütar peamajas hommikukohvi – ekstra mulle, olin ainus külaline – alles kella kümneks. Siinses vaikuses magatakse kaua, oli noor naine mulle ennist selgitanud. Magasingi.

“Kuidas omlett ka maitseb?” jäi ta laua juurde seisma. Oivaline, kiitsin. Oli tõesti. Peretütar on sel alal proff – ühe menuka koogiraamatu autor koguni. Tegelikult ei olnud ta mitte ainult köögi, vaid kogu turismitalu äriajamise enda kanda võtnud. Tema ema (khmm, Petškina...) läheneb seitsmekümnele. Omal ajal oli ta olnud särav näitleja.

Plaanisin jälle päevapikkust rännakut rahvuspargis. Peretütar kirjeldas ilmekalt (täitsa emasse: räägib ühtaegu silmade, suu ja kätega!), kuidas metsas äraeksimist vältida. Tuleb hoida paremale, mere poole. Vasakule jääb reservaat, sinna ei tohi minna. Võib karuga kokku põrgata. Kas karud teavad, kust reservaadi piir läheb, muigasin. “Kui teaksid, ei satuks nad vahel meie õue,” ütles peretütar tõsiselt ning silitas oma musta, suurte intelligentsete silmadega kassi.