Mõni kuu hiljem, kui Kristiina oli juba sisse elanud ning sõprussuhteid loonud, kutsusid kolleegid ta ühisele klubiõhtule. Kristiina võttis rõõmuga ettepaneku vastu. tutvuda oma kolleegidega väljaspool tööaega on sootuks midagi muud kui kontoris vestlemine.

Tema üllatuseks tuli kohale ka teisi kolleege, kelle olemasolust Kristiinal veel aimugi polnud. Kristiina piidles silmadega uustulnukaid ning üritas ühisele jutusoonele saada. Korraga haaras tema tähelepanu üksinda istuv, kuid enesekindlana näiv mees, kes murelikult telefoni vaatas. Kristiina unustas end meest jõllitama ning mees märkas naise puurivat pilku. Ootamatult tuli ja istus ta Kristiina kõrvale. “Tere, mina olen Indrek. Olen IT-osakonnast. Sind pole ma veel näinud?”
Kristiina oli niisugusest lähenemisest meelitatud ega suutnud kõrvale pöörata oma puurivat pilku mehe smaragdrohelistelt silmadelt. Indrek muigas, kui nägi Kristiina veidi kohkunud olekut.
“Ma toon sulle joogi,” pakkus Indrek.