Vaated Hiina müürilt

Valgete ja õrnroosade õite hooaeg oli Hiinamaa juba hõivanud, kui me Pekingist Shanghaisse kihutasime – kolmsada kilomeetrit tunnis, mistõttu jõudsin rongiaknast silmata üksnes pilvelõhkujate üksluist pinalirida.

Lugesin ajatäiteks Jean-Philippe Toussainti romaani “Põgenemine”, mille meestegelane sõitis Shanghaist Pekingisse ja toimetas parajasti tualetis noore nägusa hiinlannaga, kui helises tema mobiiltelefon. Kohusetundlik mees haaras telefoni ning kuulis oma abikaasa häält ja sõnumit Pariisist: naise isa oli surnud. Milline ebaõnn.

Toussainti rong oli meie omast aeglasem ja sõitis öösel. Ent igasugusel reisil, õigemini liikumisel ühest kohast teise, võib inimest tabada kahevahelolek. Mina istusin teel Shanghaisse oma abikaasa ja meie reisijuhi vahel. Ülejäänud grupp, veerandsada turisti, oli mööda vagunit laiali. Pärast nädalast kooskõndimist teadsime üksteist eesnimepidi, rohkemat polnudki tarvis. Olime tulnud võõrast maad avastama, mitte seda, kes on kes Eestis.