LEMMIK | Ajakiri Täheke: siit algas Sipsiku, Naksitrallide, Kunksmoori, Londiste ja Klaabu tähelend
Tähekese peatoimetaja Ilona Martson oli 7-aastane, kui talle tuli koju esimene Täheke. Tunne oli uhke! Ikkagi midagi päris OMA seal suurte inimeste postkastis!
„Kaanepildi peal olid tihased," mäletab Ilona ja otsib arhiivist õige ajakirja. Tõesti on tii-tii tihased! Seest võib lugeda, et Valli Hurda joonistatud ning et seda Tähekest trükiti ei rohkem ega vähem kui 70 000 tükki. Oli jaanuar 1978.
Täheke on Eesti vanim järjepidevalt ilmunud lasteajakiri. See loodi 1960. aastal ELKNÜ Keskkomitee ja ENSV Pioneeriorganisatsiooni Nõukogu häälekandjaks. Tähekese esimeseks peatoimetajaks sai Holger Pukk ning seda tegi sama toimetus mis ajakirja Pioneergi. Kui Pioneer oli mõeldud suurematele lastele, siis Täheke oli Pioneeri väike sõsar, mille trükitähtedes tekstid sobisid ka neile, kes värskelt lugema õppinud. Juba ajakirja esimest numbrit trükiti tänapäeva oludes kosmilised 40 000 eksemplari.
Miks Täheke just säärase nime sai, selgitab oma memuaarides lastekirjanik Olivia Saar, kes oli toona Holger Puki asetäitja ja seega ajakirja asutamise juures: „Oli olnud ka teisi nimepakkumisi, nagu ma mäletan, soovitati erinevate lindude ja lillede nimesid, aga ka vikerkaart, lepatriinut ja siili. Kuid selles küsimuses tuli olla ülidiplomaatiline, sest nimi, mis võis meile tunduda huvitav ja lastepärane, poleks tarvitsenud parteiorganites kinnitamist leida."
Partei heakskiit oli tähtis, et ajakiri saaks ilmuda, ning sestap tuli aeg-ajalt teha mööndusi ka sisu osas. „Tähekeses oli omajagu ideoloogilist allteksti," lausub Ilona Martson. Ja toob näitena lehekülje, kus lapsi utsitasid viisakusele ja tragidusele Buratino, Punamütsike, Aatomik ... ning punase tähekesega raamitud kuldne poiss.
