„Plissetskaja on mässaja. Sellega on ta mind alati veedelnud," ütles aastate eest silmapaistev koreograaf Maurice Bejart. „Töötades on ta uskumatult organiseeritud inimene. Kunagi Maia ütles: „Balletis on märksa tähtsam pea kui jalad või kael." Ma olen nõus. Plissetskaja on fantastiliselt haritud, tal on entsüklopeedilised teadmised muusikast, kirjandusest, maalikunstist."

Baleriini saatus ei olnud kerge ja kindlasti elab veel tänaselgi päeval tantsukultuuriga seotud inimesi, kes teda vihkavad. Rääkimata nooremast põlvkonnast, kes nägi teda laval esimest korda näiteks 70-aastasena. Kuid omas ajas oli ta särav täht, pööraselt üliandekas tööloom. „Ma olen terve elu võidelnud - rollide, põhimõtete, inimeste pärast."

Maia sündis 1925. aastal Moskvas soliidses vene-juudi peres. Isa Mihhail Plissetski tegi nõukogude ajal head karjääri, juhtides suurt kaevandusfirmat. Nii läkski pisike Maia kooli Kaug-Põhjas tegelikult Norrale kuuluvatel Teravmägedel. Nõukogude kontsern kaevandas seal kivisütt ja Mihhail oli kaevandamise juhtimise kõrval ka NSV Liidu aukonsul sel kaugel maal.

1935. aasta suvel pöördus pere Moskvasse tagasi, aga õnn jäi üürikeseks. Isa arreteeriti 1937. aastal stalinlike repressioonide ajal ja lasti järgmisel aastal maha. Mihhail Plissetskile sai ilmselt saatuslikuks see, et ta oli enda juurde tööle võtnud ühe mahalastud Grigori Zinovjevi lähedase kaastöölise. On veel üks huvitav moment, mida ilmselt ei mäleta ka need, kes räägivad „inimnäolisest sotsialismist". 1966. aastal saadeti värskelt troonile tõusnud Leonid Brežnevile avalik „25 kiri". Alla olid kirjutanud tollase Nõukogude Liidu tipud kultuuris ja teaduses. Kiri palus, et Stalinit ei rehabiliteeritaks, ei unustataks miljoneid stalinlikes laagrites tapetuid. Andrei Sahharovi, Georgi Tovstonogovi, Innokenti Smoktunovski ja teiste kuulsate meeste kõrval oli allakirjutanute hulgas ka üks naine - Maia Plissetskaja.