10.02.2019, 19:00

Artemi Troitski: igihaljaste muusikute saatus on tõestuseks, et vanus pole paratamatus, rist ega viletsus

Karm on sportlaste saatus. Kuni nad on noored, tugevad, kiired ja vastupidavad, on nende elu täis saavutusi, seiklusi ja raha. Kuid varem või hiljem – enamasti juba enne 40. eluaastat – saab pidu nende õuel otsa ja tuleb neil vaesekestel elu otsast peale alustada…

Artemi Troitski

Blondie

FOTO: Vida Press

Rokk- ja popartistide saatus nii julm tavaliselt pole, kuigi teatud ühisjooni sportlaste omaga leidub. Kui ikka nooruses kohe staariks ja elavaks legendiks pole saadud, kui bänd on hakanud vaikselt unustuse hõlma vajuma ja kontsertidele enam ei kutsuta, kui televisioon ja raadio enam vanu hitte eetrisse ei lase ja uutest lindistustest pole huvitatud, siis tähendab, et aeg on end uuele karjääriteele ümber reastada. Muusika võib jääda hobiks.

Enamasti nii juhtubki. Kuigi – muusikaajalugu tunneb ka teistsugust stsenaariumi. Ammu on märgatud, et käesoleval sajandil on rokkmuusikalavasid tabanud retromaania. Uued žanrid – räpp, hiphop, elektrooniline muusika – ei kõneta paljusid, kes end täiskasvanuks saavad nimetada. Küll aga soojendavad nende hinge noorpõlve lemmiklood. Selle jätkuva nõudluse tuules ongi hoo sisse saanud terve nostalgia(muusika)tööstus. Hitimeistrid 70ndatest, 80ndatest ja nüüd juba ka 90ndatest siirduvad sestap üha suurematele ja vägevamatele tuuridele. Küll kutsutakse neid retrofestivalidele, küll telešõudesse. Laul ja pillimäng tulevad küll suuremalt jaolt fonogrammidelt – aga mis seals ikka. Publikule pole niivõrd tähtis elav ettekanne kui elusad noorpõlveiidolid ja reis koos nendega möödunud aegadesse, kui rohi oli rohelisem ja päike paistis vaat et lakkamatult.

Kommenteeri Loe kommentaare