Ta soovitas mul sedapuhku süüa pardifileed ja palus seda ausalt hinnata. Eelmisel kolmapäeval oli ta pakkunud Požarski kotletti, mille mahlakus mind vaimustas. Ühe märkuse siiski tegin: sedavõrd maitsvat kotletti ei peaks kartulipudrukoormaga varjutama. Seepeale ruttas ta kohe kööki, et anda kokale korraldus lisandite kogust edaspidi vähendada.

Olin tol kolmapäeval tema restorani täiesti juhuslikult sisse astunud. Kõndisin jalgsi neli-viis kilomeetrit kodunt all-linna, aga teel hakkas kole külm, koguni nii külm, et Vene restoranist möödudes turgatas pähe ebakarske mõte võtta pits viina (käsi südamel: ma polnud elu sees üksipäini viina joonud). Kelner oli meega hapukurgid, mis ma napsu kõrvale tellisin, juba ära toonud, kui ta tuli ise tagaruumist välja. Maja poolt, ütles ta lõbusalt ja asetas mu lauale praeleivad peekoniviiluga.