EKSPERIMENT: kuidas võita hirm kõrguste ees?
Hirm kontrolli käestlaskmise ja kindla pinna kadumise ees haarab meeled ja keha nii totaalselt, et ma ei jõua isegi lihtsaima ronimisraja lõpulaskumiseni. Käed ei kuuletu, jalad tudisevad. Mõistus ei võta kuulda, et tegelikult ju ohtu pole, kõik seikluspargid on äärmiselt turvaliseks ehitatud – ka siis, kui jalg peaks vääratama ja tasakaal kaduma, hoiab julgestustross alla kukkumast. Sellegipoolest olen üleni halvatud ja tahan vaid kojuuu! Süda taob, peopesad higistavad, kõht tõmbub krampi. Paanikahoog kaalub üle piinlikkuse, kui seikluspargi töötaja mind redeliga puu otsast alla toob – ja seda südikalt üha kõrgemale rühkivate põngerjate silme all. Kulub jupp aega, kuni ma enam ei värise ja hingamisrütm taastub.
Olen arusaamatuses ja vihane, miks mu keha mind alt vedas. Heakene küll, ma ei ole treenitud. Mul pole iluvõimleja painduvust ega jõutreenija sitkust ning rongile joostes on juba mõnekümne meetri järel hing paelaga kaelas. Kuid vähemasti olen harjunud oma meele peremees olema. Kui on vaja öösiti kirjutada, tõlkida või toimetada, annan oma vaimule käsu tegutseda – ja asjad saavad tehtud isegi siis, kui väsinud või tõbine olen. Ehmatav on kogeda, kuidas ei tea kust pinnale ujunud hirm blokeerib nii füüsilise keha, meeled kui ka teadvuse, muutes sind täiesti abituks.
Väikeste sammudega
Kui mina ei ole oma kehas peremees, kes siis on? Igal juhul ei saa see olla ärevus. Olen otsustanud, et ei lase hirmul areneda ohuks, mille küüsi jäädagi, ilma uuesti proovimata, üritamata, edasi liikumata. Kes kardab tegutseda ja vigu teha, selle areng jääb seisma suletud maailmas, väga kaugel vabadusest olla “mina ise”. Niisiis asun armsama soovitusel teadlikult arendama kehalist tasakaalu, mis kaugemas perspektiivis peaks tooma ka rahulikuma meele – on ju meie füüsiline ja emotsionaalne tasakaal omavahel seotud. Ka joogas õpetatakse, et kui suudad valitseda oma füüsilist keha, on võimalik jääda tasakaalukaks ka igapäevases elus, koguni keset kõige keerulisemaid suhtetorme.
Alustuseks käime mööda kõige tavalisemaid kõnnitee äärekive. Uskumatu, aga pingutust nõuab isegi neil püsimine, iseäranis kui tahta kiiremini edasi liikuda! Järgmiseks suundume koolistaadionile, kus ootavad eri kõrguses poomid. Algul ühes suunas, siis pööre ja tagasi – prantsatan alla lugematuid kordi, enne kui vähimgi tunnetus tekib. Süüdistan kord viletsaid jalanõusid, küll õhtust kastet, mis palgil püsimise raskeks muudab. Edusammud tulevad visalt, kuid on seda magusamad! Peagi suudan kõige kõrgemal poomil kõndida!
Pisut kõrgemale
Nagu tellitult avatakse mu kodukohas laste seikluspark. Küll ilma instruktorite ja ohutustrossideta, vaid kõigiti omal vastutusel kasutatavate ronimisatraktsioonidega. Viimased on puude vahele kinnitatud üsna madalale, seega täpselt mulle jõukohased! Varateismeliste põlglikke “mis-see-paks-tädi-siin-teeb” pilke trotsides asun julgust katsetama, algul eelkõige õhtuhämaruses, mil kaaslasi hõredamalt.
Üks koht näib ikkagi kaela murdvat. Kui absoluutselt kõikidele teistele turnijatele on ronimisraja viimase elemendi, laskumisraja ehk nn ahviraudtee läbimine kõige magusam hetk, otsekui preemia, osutub see mulle kohutavaimaks katsumuseks. Nimelt selle julgustükiga silmitsi seismine rööviski meelekindluse lõunanaabrite seikluspargis. Kuidas on võimalik sundida end puu otsa rajatud platvormilt tühjusse hüppama ja trossi mööda alla tuhisema? Mis mu pisipojast saab, kui end teisel pool maandudes vastu puud ära löön? Käe- või jalaluu murran? Selgroogu vigastan?
Juba on vanad hirmud platsis ja mind loobumisele keelitamas. Kuid sõber ei kavatse püssi põõsasse visata. Kuna ma keeldun köie otsa sõlmitud ümarale platele – kuidas sinna täiskasvanu tagumikku üldse mahutada? – istumast, ta suisa tõstab mind üles, sätib paika, lükkab libisema ja vähe sellest, jookseb kaasa, kuni laskumisraja pidur hoo enne puuga kokkupõrkamist jõnksatades maha võtab. Ma ei kukugi maha... ega lähe hirmust hulluks! “Juhuuu!” hõiskan ootamatust adrenaliinipuhangust, nii et mets kajab. “Ma tegin selle äraaa!”
Eneseületuse viljad
Enne rajale pääsemist tuleb jalga tõmmata traksid, mille küljes kõlguvad jämeda nööri otsas kaks karabiini ja rullik. Vähemasti üks karabiin peab olema kogu aeg kinnitatud puude ümber või nende vahele tõmmatud trosside külge. Usun Helini kinnitust, et isegi jaksu katkemise või kukkumise korral midagi traumeerivat ei juhtu. Julgestavad nöörid-rihmad püsivad tihkelt ümber vöö ja kannikate!
Aegamisi hakkab maa ja taeva vahel turnimine suisa laheda meelelahutusena tunduma. Paar ekstreemsemat hetke saabuvad siis, kui kõrgused kasvavad ja rajaelemendid raskemaks muutuvad. Aga ei midagi ülesaamatut sealgi – mu keha usaldab kogemust, et pingutada tuleb vaid mõned korrad, ja saab sellega hakkama. Tõsi küll, lõpulaskumise eel pean end koguma. Hüpe tundmatusse saab teatava keskendumise järel ometi tehtud ja kui tuul kõrvus vuhiseb, söandan korraks isegi käed lahti lasta – nii nagu teevad julged! Turvaliselt maandudes valdab mind kõikehaarav võidurõõm. Foobiad on tõesti taltsutatavad ja parim teraapia selleks on seiklusrada!
Lugu ilus esmakordselt 2017. aasta augusti Eesti Naises.