Diana pärines väga auväärsest krahv Spencerite suguvõsast, esimene krahv sai oma tiitli juba 1765. aastal ja perekond on kaua olnud lähedastes suhetes Briti kuningakojaga. Diana isa Edward John Spencer teenis lühikest aega nii George VI kui ka Elizabeth II tallmeistrina, mis on traditsioonide järgi õukonnas vägagi väärikas ametikoht.

Tol ajal 16aastane sädistav teismeline tütarlaps jäi juba elu näinud prints Charlesile silma ja meelde. Ta jälgis tema tegemisi ning organiseeris paari aasta pärast nii, et nad sattusid koos erinevatesse seltskondadesse kõrgklassi seltskonnaüritustel. 

Charles oli otsinud endale suhet ja pruuti juba ülikoolist alates ning tagantjärele loevad seltskonnaajakirjanikud üles terve pika nimekirja neist enamuses siniverelistest tütarlastest, keda seostati vähem või rohkem printsiga. Teiste seas ka näiteks Diana vanem õde Sarah. Lõpuks oli Charlesil päris tihe suhe Anna Walleciga. Lõpuks läks seegi lõhki. Anna on hiljem meenutanud, kuidas teda ühel väga ametlikul ballil Windsori lossis oli esitletud kuningannale ja kuidas ta pole elus ennast nii halvasti tundnud. Elizabeth II on tagantjärele meenutustes jätnud mulje kui väga jäine ja jäik ämm.

Niisiis oli troonipärija 1980. aastaks ikka ja jälle kuival, aga surve, et tuleb abielluda ja kuninglik sugu peab jätku saama, muutus tugevamaks. Nooruke, lihtsameelne, kuid võluv Diana Spencer osutus sobivaks kandidaadiks, ka seisuslikult.

Loe pikka ülevaadet prints Charlesi kirjust elust!