Aga kui Mari avastab Jüri telefonist 11 minuti pikkuse kõne mullusuvise Armuafääriga, mida mees takkajärele kahetses ja kustutas nimegi uues nutitelefonis? Mari on ikka veel armukade, sestap soris Jüri kõneregistris. Nüüd jääb mehel õigust ülegi – kui poleks uurinud, poleks probleemi. Nende veidi kulunud “auto” mattub järjest paksema roostekihi alla...

Kollaaž: Anne Metsis
“Antud juhul on see Maril mõistlik käitumine, saamaks aru, mis ta elus toimub,” ütleb pereterapeut ja superviisor Siivi Hansen. “Et otsustada edasise üle, kas leppida olukorraga või mitte. Kas kasud emotsionaalses ja seksuaalses või ka materiaalses plaanis, mis ta saaks mehega koos elades, kaaluvad üles neist loobumise?

See on täiskasvanute mäng, kalkulatsioon ja otsuste tegemine. Olukorda, kus kõik on hästi sünnist surmani, pole olemas. Kui partnerid on valiku teinud, siis ka selles, millega leppida ja millega mitte. Sest inimesed muudavad harva oma käitumismustreid. See, et korra on juba petetud, annab põhjuse arvata, et see võib korduda. Selle kogemuse pinnalt hakkame lugema märke ja oskame kahtlustada. See on midagi, mis aitab meil elus püsida.”

Kui üks pooltest – Jüri – on seotud oma eelmiste suhetega ja jätnud need lõpetamata, on Maril valik – kas jätkata selles suhtes, püüda probleemi kuidagi lahendada või minna teise suhtesse, mis rohkem sobib.

“Täiskasvanutel on valikut teha alati lihtsam, kui pole lapsi,” lisab Hansen. “Meie suhted on ju rõõmu allikas. Ka armukadedus on ilus tunne, sest näitab, kui palju ma teisest hoolin. Mõõdupuu, kui tähtis ta mulle on ja mis juhtub siis, kui mul teda ei ole.”

Juured lapsepõlves ja peremustrites

Armastust õpitakse varases lapsepõlves. Kui lapsele oluline lähedane suhe on olnud ettearvamatu ja ebaturvaline, võib see olla umbusu põhjuseks edaspidises elus. Näiteks võivad üles kerkida mälestused ajast, kui jäädi õe või venna pärast tähele-
panust ilma.

Rolli mängib ka madal enesehinnang, et nähakse end kui kaotajat juba enne mõjuvat põhjust. Tihti leiab armukade, et ta ei ole väärt olla armastatud, tal on raske uskuda, et partner tahab temaga pikemat suhet.

“Mõlemad kardavad, et partner loob elavama suhte kellegi teisega.”
Siivi Hansen

Teoorias täheldatakse ka erinevust meeste ja naiste armukadedusel. Kui meeste kahtlused võivad ulatuda detailsete fantaasiateni, kuidas naine teise mehega voodit jagab, siis naiste armukadedus on rohkem seotud mehe tunnete ja ressursside jagamisega teisele naisele. Mõlemad kardavad, et partner loob elavama suhte kellegi teisega. “Nii naised kui mehed on füüsilise läheduse suhtes armukadedad ja samuti on mõlemal poolel hirm, et kaob emotsionaalne lähedus,” ütleb Siivi Hansen.

Kui palju on paras?

Armukadedusdraamad on sageli partnerite koosmäng. Suhte alul võib tunduda ahvatlev olla kellegi omand. Armukadeduse objektil võivad olla omad “vastutulekud” – ta tuleb firmapeolt varem koju või ei kanna riideid, mis tunduvad partnerile väljakutsuvad...

Siivi Hansen: “Inimese jaoks on juba sünnist alates kõige hullem hirm hülgamise ees. Teadasaamine, et ma ei sobi sellele, kellesse olen kiindunud, või et ta ei taha mind. Hirm eemalelükkamise või “emast” või “isast” ilmajäämise ees on suur. Armukadedus on olelusvõitluse osa.”

Ülemäärase armukadeduse korral ei hooli teine pool partneri tunnetest ja isikupärast, vaid seab esiplaanile oma soovid, turvalisuse ja uhkuse.

“Ülemääraseks võib armukadedus minna ka siis, kui kedagi on korduvalt hüljatud. Ta pole võimeline looma turvalist lähedussuhet ja hakkab armukadeduse kaudu nõudma pidevat kinnitust, et on partnerile oluline. Kui armukadedus hakkab teisele põhjustama vaevusi ja seega suhet kahjustama, võib seda pidada probleemseks.”

Probleemselt armukade on sageli kinni ebaküpses arusaamas, et teda peab tingimusteta armastama, olenemata sellest, kuidas ta ise käitub. Et ta ei peagi armastust välja teenima. Tal on raske näha partnerit kui iseseisvat indiviidi, kel on oma elu ja vajadused.

Kirgede torm

TOIVO (46) LUGU

“Kuskilt läheb taluvuse piir. Minu kauni naise armukadeduse puhul ei saa küll rääkida madalast enesehinnangust. Pigem üliegost – et kuidas julgeb see “väärtusetu” mees teistega rääkida, kui mina olen olemas!

Püüdsin aastate jooksul paksu nahka kasvatada, ei julgenud töölegi minna – kust sa leiad kollektiivi, kus on ainult mehed! Suur jama võis tulla tühisest. Kord tuli vana tuttav oma abikaasaga mingit tööd tellima, kohe oli tüli majas – miks see naine siin käis? Ehk oli see lihtsalt kadedusest, et mina saan kellegagi paremini läbi kui tema?

Kui tegin koostööd kirjastuse toimetaja, abielus naisterahvaga, rebis naine suures vihas mu särgi katki. Jah, kirg! Vähemalt paar korda nädalas. Maharahustamiseks polnud muud teha kui eemale hoida. Seks muidugi rahustas ka, siis sai kõik jälle korda.

Selgitused ei aidanud, naine väitis, et teab, mis suunas mees mõtleb. Kõige rohkem häiris, et põhjust ei olnud. Kui pidevalt ja asjatult süüdistatakse, siis tekib lõpuks tahtmine see “tegu ära teha”. Aga ega kõrvalsuhe aita paarisuhet parandada, teeb pigem elu keeruliseks.

Eks ma olen ise ka natuke armukade, aga see on temaga võrreldes hoopis teine suurusjärk. Ta otsis võimalusi flirtimiseks. Ütles, et läheb sõbrannaga välja, aga kui juhtusin kohvikusse sisse vaatama – habemega oli see sõbranna! Tavaliselt kahtlustatakse teist samas, mida ise teeks...

Tülid kurnavad ja kui sind kümneid aastaid on materdatud, tekib lõpuks ükskõiksus, depressioon, emotsionaalne surm. On valus, kui see, keda armastad, sinust ei hooli.”

Siivi Hansen: “Usu millessegi – ja saad, mille nimel töötad. Mingil momendil võib kahtlustatav tehagi seda, milles teda süüdistatakse... Armukadedus võib olla nii liitev kui lahutav. Ma tahan, et sa kuuluksid mulle – ka see on suhtes väärtus, mis loob tunde, et minust hoolitakse. Kui mul on jumala ükskõik, siis järelikult pole meie suhe korras.”

Põhjusega või põhjuseta

Kui suhtes valitseb armukadedus, tuleb esmalt jõuda selgusele, kas sel on põhjus või mitte. Kui partner tunnistab, et on truudust murdnud, võtab usalduse tagasivõitmine aega. See on normaalne ja seda peab ka truudusemurdja tunnistama. Samas pole õiglane, kui truudusetu pool oma südametunnistuse kergendamiseks asetab ülestunnistuse partneri õlule. Kõige eeldus on, et igas tõsises armastussuhtes kehtib truuduse kokkulepe, maailm on kiusatusi täis. Kaaslase tunnete austamiseks on vajalik ka enesedistsipliin. On naiivne uskuda, et avatud suhe on parim viis oma truudusetuse väljavabandamiseks.

Armukadeduses ja sõjas on kõik lubatud?

KAJA (58) LUGU

“Olime koos olnud viis aastat, kui mees läks teise linna tööle. Tundsin, kuidas ta tasapisi kaugenes, võib-olla oli tal ka kõrvalsuhe. Kui aastavahetusel kohtusime, oli ta tõrjuv. Mul läks tervis korrast ära, ei leidnud enda ega meie suhte eest võitlemiseks jõudu... Paari aasta pärast paranesin. Mees oli ikka eemal, tema südamesõber hakkas mul külas käima, oli minust huvitatud. Mängisin kaasa, meie kohtumised olid intiimsed.

Kui ükskord jälle oma mehega kohtusin, oli ta nagu ümber vahetatud, õnnelik. Ta ei teadnud mu afäärist sõbraga. Teadsin, et mu mäng on mängitud, aga nautisin temapoolset kätel kandmist. Kord viis mees mu kellegi tühja korterisse ja ma rääkisin talle kõik ausalt ära (pärast tuli välja, et ta oli tahtnud mulle sel päeval abieluettepaneku teha...). Ta oli väga löödud, kannatas, aga ei näidanud välja. Mingi osa minust teadis, et ta peab selle valu endas läbi elama, ta vist otsis kõrvalt lohutust ka. Korraga ta tunnistas, et mõtles, kuidas mind ära tappa, aga ei suutnud välja mõelda...

Suhtlesime edasi, teadsin, et ta peab oma piinad läbi põdema. Ükskord läksime tema südamesõbrale külla, võtsime napsu, nemad olid ikka head sõbrad. Kui sõber teise tuppa magama läks, kargas mees mulle kallale ja klobis korralikult läbi. Ta polnud mind iial näpuotsagagi puudutanud...

Haarasin koti ja põgenesin. Vaikisin.

Sellest hetkest läksime lahku. Järgmisel kevadel kohtasime mõlemad oma elu armastust.

Me ei põgene teineteise eest, meid seob alatine side. Hiljemgi linnas kohtudes astusime hommikul kohvikusse sisse ja lahkusime sealt õhtul kell seitse. See on meie karma, see tuleb läbi mängida. Mõtlesin siis ja ka nüüd – kui ta suudab mulle andeks anda, siis oleme tasa. Ma usun, et kui kaht inimest siinses elus seob tõsine suhe, on see jätk millelegi eelnevale, mida me tavamõistes ei tõlgenda. Kui midagi on jäänud lõpuni viimata, siis avanevad nüüd uued valikud.”

Hoiatus suhte loomiseks

Maie (65) lugu

“Kui lapsed olid väikesed, sain teada, et mu mehel on armuke. Solvunult läksin oma vanemate juurde, kuid palusin, et mees seda naist me koju ei tooks. Ühel hilisõhtul kodust läbi põigates oli võti lukuaugus ees. Kloppimise peale teatas mees, et mingu ma aga ema juurde. Olin vihast lõhkemas, et ta kokkulepet murdis, haarasin luuavarre ja lõin akna puruks! Uks avati, õnneks oli õhk puhas, võtsin riided ja lahkusin. Hiljem polnud enam kunagi võtit lukuaugus. Olin loomulikult armukade. Too naine aga ütles otse, et ei jäta enne, kui on me abielu lõhkunud. Kui kahe lapsega lõplikult kodust lahkusin, jättis ta mu mehe maha. Minu uhkus ei lubanud taas leppida.

Töötasin lasteaias. Rühmas käis laps, keda kasvatas isa üksi, 1970ndatel oli see üpris haruldane. Mees oli kena, abivalmis, iga töö peale meister. Toetasime teineteist, kui oli vaja.

Kord suvel pakkusin talle viimasel hetkel reisist loobunud sõbranna laevapiletit. Reis toimus Volgal. Kõik oli tore, kuni ta tunnistas, et oli ennustaja juures mu kohta uurinud ja teada saanud, et armun laeval hallipäisesse mehesse. Vaatasin huvi pärast ringi ja seal ta oligi – pikk soliidne 40ndates moskvalane halli laiguga tumedates juustes. Ta astus ühel päeval ise me juurde. Sattusime üha enam kolmekesi tekil kokku. Mu kaaslane hakkas mulle seda ette heitma, lõpuks valvas ka tualettruumi ukse taga, et ma võõraga ei trehvaks. Oli selge, et nii
armukadeda mehega oma tulevikku siduda on mõttetu.”

Kuidas toime tulla?

Kui inimene saab ise aru, et ta käitumine on partneri jaoks kurnav, peaks ta suutma seda ohjata. Kui mitte, tuleks pöörduda terapeudi poole.

Destruktiivsest armukadedusest jagusaamise eeldus on mõistmine, et probleem on eneses ja sellega peab tegelema. Tuleks püüda lasta samm-sammult lahti kontrollivajadusest. Partneri abi ja toetus on pool lahendusest. Lihtsaid nippe pole olemas, on vaja vaadata enesesse ja uurida oma võimet armastada.

Siivi Hansen: “Partnerile, kes on suhtes lõksus, on truudusetusest-armukadedusest tulenev lahutus mõnikord isegi päästev. Ses mõttes pole armukadedus ei halb ega hea.Kõige hullem on teadmine, et mind ei taheta, ma ei vääri armastust. Et tunda end väärilise ja armastatuna, on inimesed valmis tegema haiget endale ja üksteisele, lõhkuma suhteid ja perekondi. Armastust vajame kõik, aga kõik ei suuda seda anda.”

Lugu ilmus esmakordselt 2017. aasta Eesti Naise märtsinumbris.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid