Rõõmus, kirglik, punane

Omaks saamine on raske töö, tõdeb kauaaegne “meie naine Narvas” Katri Raik (50), kelle tüürida on viimased kolm aastat olnud Sisekaitseakadeemia.

"Seal on kapo töötajaid ju rohkem kui tavalisi inimesi,” ohkab Katri Raik, kui kuuleb ettepanekut kohtuda Sakala tänaval Reval Café terrassil. Võib-olla ta teab – ikkagi Sisekaitseakadeemia rektor. Või on see ilu­kirjandus­lik liialdus, sest hüperboolid tunduvad olevat osa Raiki stiilist – nagu ka kuldehted ja aksessuaarid, mis enamasti punakat tooni.

Mäletan siiani, kuidas kord kohtusime Narvas. Oli jäine jaanuariõhtu ning tuul ulgus mööda inimtühje tänavaid. Raik pidas vajalikuks hoiatada, et Narvas tõsisemalt haigeks jäädes tuleb tingimata evakueeruda lääne poole, vähemasti Rakverre. “Siin võib haiglas ära surra,” kinnitas ta, ise linna tulihingeline patrioot. Ma ei saanudki aru, millises suhtes olid selles lauses tõde ja soov näha, kuidas pea­linnast tulnu reageerib väiksele hirmutamisele.

Vaevalt on palju eestlasi, kes armastaks Narvat sama kirglikult kui Raik, kes läks Tartu Ülikooli Narva kolledžit üles ehitama 1999. aastal, vaid kuus aastat pärast Narva referendumit, milles kohalikud elanikud soovisid mäletatavasti autonoomiat Eesti Vabariigi koosseisus. Need olid segased ajad. Eelmise sajandi lõpus polnud mälestused rutiinsetest tänavatapmistest Narvast veel kadunud ning maailmavaatelises segaduses võisid nii mõnegi kabinetikese seinal korraga rippuda ikoon, Peeter I portree ning paraadpilt Leninist.

“Omaks saamine on Narvas raske töö. Alla kümne aasta ei ole võimalik,” teab Raik nüüd, kaks aastakümmet hiljem. Praegu juba teist koosseisu sealse linnavoli­kogu liige; naine, kellele helistab esmavalikuna iga Eesti ajakirjanik, kui Narvas “midagi juhtunud on”. Tegelikult läheb nii ka meie intervjuu toimumise õhtupoolikul, sest internetiportaalid on saanud haisu ninna, et politsei on korruptsioonikahtlusega seoses läbi otsinud Narva keskerakondlastest linnavolinikke.