Meie uus elu: armastus, seltskond ja töö internetis

Tänu infotehnoloogia arengule on tänapäeval palju hõlpsam üksinda metsade vahel ära elada, ajada äri, kaugustest oma lähedastega suhelda või leida elu armastus.

Ute Wohlrab (48) on väga hästi eesti keelt valdav sakslanna, kes kolis üle 20 aasta tagasi Eestisse. Ta kasvatab hobuseid ja elab täiesti üksinda oma talus Valgamaal Kuigatsis. Selge on see, et suhtlusvajadus on tal suur, sest aastate jooksul on ümberkaudu 30–40 talu tühjaks jäänud. Ute abikaasa töötab aga Põhja-Koreas Saksamaa suursaadiku kohusetäitjana. Suhtlusvajaduse rahuldamiseks tuleb appi internet. Ute esimene internetiühendus talus oli nii aeglane, et e-kirjaga kahe lause saatmine võttis aega 15 minutit ja meili kättesaamiseks tuli arvutile teha restart.

Nüüd on ajad muutunud. Internetilevi on suurepärane, kuid mobiililevi on aasta-aastalt jäänud üha kehvemaks. Kes soovivad Utet kätte saada, saadavad talle tihtipeale pigem SMSi. Samas eelistaks Ute inimestega rohkem telefonitsi suhelda, sest inimhääl on asendamatu ja psüühikale vajalik.

“Mida vähem on mul naabreid, seda tähtsam on mulle telefoni ja interneti teel suhelda,” nendib naine. Mõnel päeval veedab ta internetis aega “ainult” tunni, talviti aga neli-viis tundi päevas.

Ute tahaks rohkemgi telefonitsi suhelda, sest inimhääl on asendamatu.

Netis räägib Ute sõpradega, vestleb hobuste teemadel, saab ja jagab kasulikku nõu. Kuna tal oli keeruline lapsepõlv, siis jõuavad Messengeri kaudu temani ka inimesed, kes tahavad just sel teemal nõu küsida, peamiselt sakslased.

Põhja-Koreas töötava abikaasa Geraldiga suhtlemine on aga väga keeruline. Esiteks on takistuseks ajavahe, teiseks ei ole asi nii hõlbus, et lihtsalt helistad. E-kirjad ja telefonikõned lähevad kohale ainult satelliidi kaudu. Samas tõdeb Ute, et olukord ongi nagu 20 aastat tagasi, kui ei eeldatudki, et helistad mobiiltelefonile ja ta võtab kohe vastu, eriti veel maailma teises otsas.

“Internet võimaldas mul oma elu täiesti muuta,” räägib naine. Kui kaks hobust olid Harjumaale ratsastamiseks antud ja nad tulid tagasi väga kehvas seisundis, sai ta nendega uuesti kontakti tänu Saksamaalt tellitud maiustustele. Ute avastas, et ise tellides saab palju odavamalt. Ent korraga tuli soetada 100 kilo. Nii jõudiski asi selleni, et kaks kuud hiljem avas ta netipoe Hobulove.ee.

E-poega tuleb tal tegeleda vähemalt 20 tundi nädalas, ka nädalavahetuseti. See aga aitab tal maal ellu jääda ja oma 19 hobust pidada. Pood on muutunud nii menukaks, et naine müüb nüüd isegi oma brändinimega tooteid. Taluõuelgi on tal päris pood sama kaubaga, kuid sinna jõutakse harva kohale.

Reisidel käies Ute internetti üldse ei kasuta, sest soovib siis ennast välja lülitada. “Mulle tundub, et terve Eesti elu toimub ainult Facebookis,” lisab ta, olles ka ise selle aktiivne liige. “Paraku loobutakse seal viisakusest. Eesti seadused pole sellele veel järele jõudnud. Samas peaks aga piirangutele mõtlema, kui inimesed ise piire ei tunnista, tehes vahel teistele nõiajahilaadses koostöös liiga. Näen siin interneti eeliste kõrval ühiskonnale ka suurt ohtu.”

.

Eike Feigenbaum (48) on Lõuna-Eestis tuntud fitnessi- ja aeroobikatreener, kes korraldas oma kuulsaid Võrumaa iludusvõistlusi ja pidas Põlva kultuurikeskuse direktori ametit. Täpselt kümme aastat tagasi kolis ta aga Tenerife saarele, sest kontorirežiimil hakkas eluaeg balleti ja spordiga tegelenud naise tervis üles ütlema. Tänu infotehnoloogia arengule saab ta suhelda kaugelt tütre ja sõpradega ning teha reklaami oma turismiärile.

Vitaalsusest pakatav ja alati naeratav Eike on loomult organisaator. Niisiis ei jäänud ta käed rüpes istuma ja asutas turismifirma Tenerife24.ee, mis korraldab ekskursioone, puhkusereise, eestikeelseid saaretuure ja tegeleb ka kinnisvaraga. Firma reklaamimiseks kasutab ta kõikvõimalikke Facebooki võimalusi, ülioluliseks on kujunenud ka Instagram.

“Kui kolisin Tenerifele, siis olid Eestis juba tiigrihüpped tehtud ja seenemetsas wifi,” räägib ta. “Kanaaridel aga polnud inglannast ajakirjanikul aimugi, mis on www või mis kriksatrull on @. Kogu Saaremaa-suuruse Tenerife lõunaosa kuurordis oli ainult üks wifiga kohvik.”

Koju oli võimalik siiski internet saada ja Eestisse jäänud gümnaasiumi lõpetava tütre ning muu perega suhtles ta ülilihtsalt Hotmail Messengeri kaudu. Vahel kasutatakse Skype’i, aga enamasti Viberit ja Facebook Messengeri.

“Siin on kujunenud nii, et kinnisvaraga tegelevad kolleegid, giidid ja bussifirmade esindajad saadavad omavahel infot WhatsAppi teel, samas kui kohalikud kliimapagulased eestlased suhtlevad Facebook Messengeris.”

Pereelu neti vahendusel

Rääkides Ameerikas elava tütrega, jätab Eike lauanurgale Facetime’i käima ja nii elatakse tundide viisi üksteisega justkui samas ruumis – aetakse nõusid pestes 5000 kilomeetri kaugusel oleva pereliikmega juttu. “Kummalisel kombel suhtleme tütrega nüüd palju tihedamini kui siis, mil elasin Võrus. Käisin Põlvas tööl ja tütar õppis Tartus Treffneri gümnaasiumis. Maailm on tänu infotehnoloogiale väiksem, inimesed on füüsiliselt küll üksteisest kaugel, aga samas tänu tehnikale väga lähedal, olen selle eest väga tänulik.”

Hoolimata pikast vahemaast ei ole ükski Eike suhe kümne aasta jooksul katkenud ning neid on juurdegi tekkinud.

Eike: “Minu kaks telefoni on äärest ääreni äppe täis, kasutan neid pidevalt.”

Treenerina naudib Eike iPhone’i äppi Tempo Magic, mille suurim võlu on võimalus trenniks pleiliste koostada, muusikat saab lasta eri kiirusega. Tänu äpile võib tunni tempo, koormuse ja tulemuse väga täpselt paika panna. Mõnda tundmatut laulu kuuldes võtab ta aga appi Shazami, mis tunneb ära esitaja ja laulu pealkirja. Pulsikella ja spordiäppe Eike ei kasuta.

Naisel on veel abimehi: firma faile hoiab ta pilves Google Drive’is ja Dropboxis, fotogaleriisid saadab Wetransferi kaudu. Töökeskkonnas on kasutusel äpp Workplace, pangaülekandeid teeb hoo pealt Caixa ja Sabadelli äppidega, digiallkirja ja e-riigi keskkonnad on ka Hispaanias olemas. Ülimugav on kasutada iScannerit ja faksiäppi kas või loorberimetsas, kui on vaja dokumente saata – Tenerifel on faksimine veel täies elujõus.

“Ma olen üdini nuti-inimene,” tunnistab Eike. “Mul on kaks telefoni, üks Eesti, teine Hispaania numbri jaoks. Need kaks iPhone’i on äärest ääreni äppe täis, kasutan neid kõiki pidevalt ega kujuta elu ilma nende mugavuste ja kiiruseta enam ette. Pigem pean ennast distsiplineerima, et ööseks ikka telefoni välja lülitaksin ja seltskonnas olles helendavat ekraani ei piiluks. Sõbranna ja tütar tegid mulle selle pärast juba paar aastat tagasi ultimatiivse märkuse, mida võtsin tõsiselt.”

.

Vabakutseline luuletaja, muusik ja kunstnik Kristel Mägedi (36) elab juba mõnda aega Eestimaa kaugeimas punktis Setomaal, aga sellegipoolest on tal tänu sotsiaalmeediale võimalus osaleda avalikus elus. Enim kasutab ta Facebooki.

Sealt saab igasugust abi, leiab alati vastuse, võib osta midagi soodsalt või müüa endale ebavajalikku. Viimati sai Kristel Facebooki kaudu päris odavalt jalgratta ja vahetas Viljandi folgi passi ühe oma maali vastu. Kõik ta personaalnäitused, esinemised karmoška- ja kitarrilugudega ning luulekogu avaldamine on teostunud tänu Facebookile – sedakaudu on inimesed ta üles leidnud.

Kuna Kristelil on mitu bändi, siis siingi on Facebooki abi tõhus. “Ma ei kujuta ette, et eraldi kõiki läbi helistaksin, et prooviaega kokku leppida,” nendib ta. “Facebooki saab küsimuse üles panna ja igaüks vastab.” Ka on ta tähele pannud, et inimesed ei reageeri tihti telefonilegi nii kärmelt kui Facebookis.

Mis seal salata, veeb on Kristelile ka meelelahutusallikas, sest telekat tal pole. Aga naine kiidab, et kogu internet on täis videoõpetusi alates käsitööst kuni mõne pilli õppimiseni nullist. “Kui tahad ennast arendada, hakka aga pihta!”

Sotsiaalmeedial on muidki häid omadusi: Kristel saab sealt kätte kõik uudised (sama maailmavaatega sõbrad jagavad), arutletakse gruppides kindlatel teemadel, ilma et peaks ühise laua taga istuma (Kristel osaleb grupis “Punkarid ja pungisõbrad”), ning kolmandaks oled seal kontaktis endiste koolikaaslaste ja mujale kolinutega. “Sa nagu osaled nende elus edasi, soovid kas või lapse sünni puhul õnne.”

Koduarvutis on Kristelil Facebook peaaegu kogu aeg taustal lahti. Nutitelefoni vahetab ta vahepeal vanaaegse nuppudega telefoni vastu, kui tunneb, et hakkab liiga palju sotsiaalmeediast sõltuma. Nutikas pole tal siiski rohkem vidinaid kui Facebook, Google Maps ja spordiäpp Runtastic. Kuna ta käib regulaarselt jooksmas ja rattaga sõitmas, on spordiäpist suur abi, sest tulemusi saab näha nädala, kuu või aasta lõikes. “Vaatad eelmise aasta tulemusi ja mõtled: ohoo, tubli-tubli!”

.

ELU ARMASTUS INTERNETIST

Ei maksa unustada, et infotehnoloogia areng on ka vastassugupoolega tutvumise kergemaks teinud. Eriti on see abiks tagasihoidlikele koduse elustiiliga inimestele.

Laura (36) jäi paar aastat pärast tütre sündi üksikemaks ja lõi konto tutvumisportaalis suhted24.ee. Seal oli tore inimestega tutvuda ning põnevusega läks ta igal õhtul kohtingulehele, et vaadata, kas mõni sõnum on saabunud. Ta siiski kellegagi välja ei läinud.

Kui tütar hakkas esimesse klassi minema, pakuti Laurale tööd teises Eesti otsas. Siis meenus talle tutvumisportaali konto. Ja oh imet: just viimane, väga sümpaatse näoga noormees, kes oli tema profiili vaadanud, oli samast linnast, kuhu Laura oli äsja kolinud!

“Kõik ulmeliselt klappis!” tuleb naisele siiani sära silmi. Laura kirjutas talle ise. Ei läinudki kaua aega, kuni toimusid esimesed arglikud kohtingud. Ka Laura tütar võttis mehe kiiresti omaks ja kutsub teda issiks. Nüüdseks on järgnenud valge kleidiga laulatus, suured pulmad ja tütrekese sünd.

Lugu ilmus 2018. aasta juulikuu Eesti Naises