ELU VANAS VAKSALIS: pudenevast krohvist või vee või tee puudumisest hoolimata ei mõelnud pered kaua

Mõnel vanal vaksalil on vedanud – kuigi rongid seal enam ei käi ja mõne ees puuduvad rööpadki, on õiged inimesed siiski kohale jõudnud. Neil on jaamas missioon täita.

Kui Maigi Magnus (34) ja René Reinumäe (40) 2012. aasta septembris autonina Rootsi jaama ette keerasid, ei näidanud René suunatuld. “Oma hoovi sõites ei pea tuld näitama,” poetas mees kõrvalistuvale Maigile. See oli nende esimene käik Rootsi. Võsastunud hoov, sissevajunud põrandad, sügis. Paar nädalat hiljem ilmus ajalehes Lääne Elu lühike teadaanne: “Lihula vallavalitsus leidis ostja aastaid müügis olnud Rootsi raudtee­jaama hoonele.”
Kui Piret Purcelli (36) isa, ajaloohuviline Tõnis Raudla 2003. aastal Aegviidu jaama ära ostis, alustas Piret parasjagu oma elu Iirimaal. Vaevalt oskas naine toona ette kujutada, et 14 aastat hiljem saab tema üheks Eestisse tagasituleku põhjuseks seesama isalt kingiks saadud jaamahoone.

Ka Karuse “jaamaülema” Meelike Narise (46) jaoks oli jaamaost armastus esimesest pilgust. Kui naine 15 aasta eest Karusele sattus, oli tal kindel tahtmine maale elama minna. Maal elavatest sõpradest inspireerituna otsis ta endalegi talumaja. Aga Karusel käis klõps ja talu asemel oli naine hoopis jaama omanik.