Suurettevõtte juhi Margiti* (52) energilisus ja kartmatu hoiak on imetlusväärsed. “Kui mul keemiaravi käigus juuksed ära tulid, pöörasin selle enda kasuks ning muutsin imagot täielikult – ostsin nahksaapad ja musta mantli. Operatsioon ja haiglasolek mahtusid talve­puhkuse ja jõulude sisse, nii et töölt ära olin lühikest aega. Kui tagasi tulin, märgati vaid, et olen juuksuris käinud. Kõik kiitsid mu välimust!”

Margiti rinnakasvaja avastati 2013. aastal. “Selle eel langesid kokku töine pinge ja lähedase kaotus,” mõtiskleb naine haiguse tekkepõhjuste üle. “Olgugi et ma ei ole Facebookis suur postitaja, jälgin sealset uudistevoogu, et sõbrannade tegemistega kursis olla. Keegi jagas toona huvitavate faktidega veebilehekülge, kus muu hulgas olid fotod sissepoole nibudega rindadest, millest oli avastatud vähk­kasvaja. Ma ei pööranud sellele esmalt mingit tähelepanu. Järgmisel päeval vaatasin end duši all – sama pilt! Aimates, et midagi võib halvasti olla, läksin rinnakabinetti. Uuringud näitasid, et mul on juba rinnavähi kolmas staadium...”

Kokteiliring ja solaarium

Oma haigusest teada saades ei asunud Margit infomaterjale lugema. “Mul oli vaja endaga tööd teha, et asjast välja tulla – lootsin iseenda peale,” jätkab naine. “Otsisin positiivset toonust ja maandasin pingeid: haiglas olles käisin hilja õhtul ümber purskkaevu, “tümakaga” muusika kõrvaklappides mängimas. Operatsiooni järelraviks määrati keemia-, kiiritus- ja hormoonravi. Keemiat nimetasin kokteili­ringiks, kiiritust solaariumiks. Haiglas kohtusin naerusuise psühholoogiga, kel endal oli vähiravist möödas kümme aastat. “Silmad on rõõmsad, teiega pole mul midagi teha!” kostis tema.