Toomase lugu: mu naine varastab minu ja mu perekonna tagant

Toomas ja Raina tutvusid kohtinguäpi Tinderi vahendusel. Esimene kohting noorte vahel kulges suurepäraselt, mistõttu otsustasid nad ka edaspidi kokku saada. Juba pärast esimest kokkusaamist hakkas Raina Toomasele väga meeldima ning ta mõlgutas mõtteid, et kas nad on nüüd sõbrad või ehk saab neist peagi paar.

Toomas ei saanud öelda, et Raina oleks ilus naine, aga ta oli kuidagi lihtne ja loomulik. Naine töötas riietepoes müüjana ja Toomas teenis elatist autopesijana. Toomase perekond elas suures majas, kus elasid lisaks vanematele ka tema vennad ja vendade naised.

Toomase ja Raina suhted arenesid kiiresti. Neist said lähedased inimesed. Mida päev edasi, seda rohkem nad teineteisele meeldisid ja teineteise seltsi ootasid.
Ühel hetkel palus Toomas, kas Rainast ei võiks saada tema tüdruk. Raina oli nõus, poetas pisara ja kallistas meest. Toomas tunnistas Rainale, et tal on tõesti raske, kui nad iga päev ei saa koos olla ja ta peab mõtlema, kus Raina praegu on.

Ta rääkis, et vihkab neid üksikuid õhtuid, kui keegi kaissu ei tule ja ta saab ainult unistada Raina lähedusest. Raina vastas, et tema tunneb sama. Nüüd olid nad mõlemad teineteisele armastust avaldanud.
Korraga tekkis Toomasel mõte – mis oleks, kui Raina koliks tema juurde vanemate majja? Raina kallistas meest ja oli nõus.
Järgmisel päeval läks Toomas Rainale järele, et too oma asjadega tema poole koliks. Rainal oli kõik kenasti pakitud ja nüüd ei jäänud muud, kui end Toomase kodus kenasti sisse seada ja perekonnaga lähemalt tuttavaks saada.

Raina oli tore tüdruk, pigem vaikne ja kuigi majas elas juba suhteliselt palju rahvast, võeti ta hästi vastu. Ta hakkas kõigile meelima.
Rainale ei meeldinud palju rääkida, välja arvatud juhtudel, kui ta end purju jõi. Aga seda ei juhtunud tihti ja see ei häirinud tõsiselt kedagi.
Paar kuud hiljem,oli Raina end Toomase juures end täielikult sisse seadnud, tundis end kindlalt, oli hästi tuttav kõikide pereliikmetega ning tervitas neid alati ja ajas juttu.

Ühel õhtul teatas Raina Toomasele, et ta ootab last. Mõlemad olid ühtemoodi šokeeritud, sest nad polnud lapsesaamisst kunagi juttu teinud. Nad ei teadnud esimese ehmatusega, mida teha. Ent Toomas kosus end ja palus Rainat, et ta lapse sünnitaks. Raina oli nõus.

Raina suitsetas ja Toomas käskis seejärel naisel kohe suitsetamise maha jätta. Raina loomulikult teadis, et rase naine ei tohi suitsu teha, aga hoolimata oma mehel antud lubadusest ja tulevase lapse tervisest jätkas Raina suitsetamist salaja. Ta lihtsalt ei suutnud suitsetamist maha jätta. Või ei tahtnudki.

Ühel päeval kurtis Toomas Rainale, et tema arust oli tal rahakotis rohkem raha. Raina küsis, kui palju siis oli. Toomas rääkis, et tema meelest mul oli 350, aga nüüd on hoopis 250 eurot. Raina ütles, et imelik lugu küll, aga tema tõesti ei tea midagi.
Nädal hiljem lahvatas maja sskandaal sellest, et keegi oli Toomas vennanaise asju võtnud. Kadunud olid mitmed riided ja ehted. Kõik majaelanikud kutsuti kokku, et aru saada, kuhu asjad kadusid, sest vargaid polnud ju käinud. Kõik eitasid oma seotust asjade kadumisega.
Toomase vennanaine oli õnnetu. Ehk kaotasid või panid kuhugi ära ja hiljem leiad, lohutas Toomas vennanaist.

Samal ajal otsis Raina viimastel raseduskuudel salajasemaid võimalusi, kuidas suitsu teha. Küll tegi ta pikki jalutuskäike metsa ja mujale. Ükskord said tal suitsud otsa, mis ta varunud oli. Raina hiilis Toomasse venna tuppa, kus ta teadis olevat mitu plokki sigarette. Ta võttis ühe ploki endale. Samuti piilus ta Toomase venna rahakoti ja näppas sealt 50 eurot.

Õhtul tuli Toomase vend Raina ja Toomase tuppa ja küsis, kas Toomas on võtnud suitsuploki. Et tema mäletamist mööda oli neid kolm, aga nüüd on kaks. Ju mäletad valesti, kuhu see ikka sai kaduda, lohutas Toomas venda.

Vend vatas, et ei tea jah, mis siin toimub, ema kurtis eile, et tal on üks käekott kaduma läinud. Raina kehitas õlgu nagu mehedki ega osanud midagi arvata.

Raina sünnitas hoolimata suitsetamisest ilusa ja terve lapse. Laps oli armas ja Toomas oli väga õnnelik. Nüüd lõpuks saab ta ometi vabalt suitsu teha, mõtles Raina ühtlasi.

Möödusid kuud ja pisipõnn kasvas hoogsalt. Kuid ikka ja jälle sai perekond kokku, sest kellelgi oli midagi kaduma läinud. Nagu ikka, polnud kellegi aimugi, kuidas ja miks niisugused asjad juhtuvad.

Aga mingis suunas mõtted siiski liikusid. Ühel õhtul otsustas Toomas Rainat pidevalt jälgida. Ta nägigi, kuidas Raina sisenes vanemate tuppa, kui neid kodus polnud. Toomas peitis end hoolikalt seina taha ja nägi, et Raina tuli toast välja mitmete lõhnade ja meigitoodetega.

Kui Raina nende tuppa hakkas tulema, seisis Toomas Rainale ette. Ta käskis asjad koha tagasi viia. Raina ehmatas tohutult ja siirdus tagasi vanemate tuppa.
Kui Raina nende tuppa tuli, oli Toomas väga vihane.
„Sina oledki see varas,” hakkas ta naise peale karjuma. „Kuidas sa julged! Mida sa endast õige arvad? Mis sul viga on? See on minu perekond, kelle tagant sa varastad!”
Raina vastus üllatas teda. Ta ei eitanud midagi, vaid selgitas, et tal on kleptomaania.
Mees oli endiselt vihane, aga Rainat kui oma kaasat ja lapse ema välja ei visanud. Toomas tagastas salaja kõik asjad, mis Raina oli võtnud. Ta nõudis, et Raina läheks ravile. Raina keeldus ravist, kuid jäi majja edasi elama. Kuhu sa ajad väikese lapse ema? Eriti veel, kui ta on sinu elukaaslane ja see on sinu laps.
Nüüdsest hoiavad kõik majaelanikud enda tubade uksed kogu aeg lukus, sest raina haigus on nüüd avalik saladus.