Saates armastust
Aastakümneid linnas elanud ajakirjanik Krista Kivisalu (50) müüs korteri maha, loobus palgatööst ja kolis poolteist aastat tagasi taas maale, sünnikoju.
Koolivenna sõnad telefonis kriibivad kõrva. “Geenius sa ju ei ole!” teatab ta mulle. Seisan parasjagu aiamaal ja piidlen ühtaegu, kas selle suve kuivuses on ehk siiski mõni mangold nina välja pistnud. Kujutan ette, et mu kõrva sisse sõnu saatev mees istub linnas kontoris, päeva kolmas cappuccino ees. “Kui sa oleksid geenius, ei elaks sa maal.”
Mõtlen nende sõnade üle pikalt. Mis nipiga on siiani elus hoitud müüti, mille järgi elukoht võrdub su toimetuleku ja aju mahuga?
Miks te tulite?
“Miks?” ongi kõige sagedasem küsimus, mis pärast maale kolimist meie poole saadetakse. Otse küsivad seda vähesed, aga ümbernurgajutt sihib ikka sinnakanti. Ju ta siis ei saanud linnas hakkama, on kõige tavalisem järeldus vestluskaaslase silmades. Mu armas tädi imestas veel aasta hiljemgi: “Kuidas ikka nii, et ise linnaproua ja tähtis ajakirjanik – ja nüüd rohid peenraid?” Läbikukkumise teema kumab läbi ka mu koolivenna geeniuse-jutust.